Eesti on olnud aastaid sanktsioonipoliitika eestkõneleja. Nüüd selgub, et me oleme toitnud ikkagi Vene sõjamasinat läbi Silmeti. Kuidas selline asi võimalik on?
Eesti on olnud ja Eesti jääb ka tulevikus üheks kõige aktiivsemaks sanktsioonide eestkõnelejaks ja Ukraina toetajaks Euroopas. Ja me just esmaspäeval 1600 ettevõtet ja isikut panime sanktsioonide alla. Aga minu küsimus on pigem teistpidine, et kuidas on võimalik, et viiendal sõja-aastal Euroopa on jätkuvalt Venemaast niivõrd sõltuv ja eriti näiteks haruldasest muldmetallidest ja see ei ole ju küsimus Eestile. Vaid see on pigem küsimus, et kui aktiivselt on üldse Euroopa tegelenud nende sõltuvustest vabanemisega? Me teame, et me ostame vähem energiat, aga siiski Euroopa jätkuvalt tarbib ju ka Venemaa energiat.
Eks me nüüd tegelemegi sellega, et oleme oma tingimused esitanud ka Silmetile, et nüüd, kui Silmet on saanud ka Euroopa Komisjoni poolt teate, et nad on strateegiliste ettevõtete nimekirjas. See annab aluse saada ka Euroopa-poolset rahastust, kuid selle rahastuse küljes peavad olema tingimused ja üks tingimus peab olema see, et nad peavad vabanema oma sõltuvusest Venemaast.
Aga Eesti on hoidnud Euroopa Liidus Venemaaga äri ajamisel sellist moraalimajaka lippu. Kuidas me nüüd teistele näpuga näitame, kui keegi tahab Venemaaga äri ajada või sanktsioone mitte kehtestada?
Ma ei võtaks seda Euroopa moraalimajaka positsiooni väga niimoodi utreerides, vaid me oleme olnud lihtsalt oma tegudes hästi eeskujulikud ja absoluutselt pole arutanud, et…
See konkreetne juhtum näitab, et me ei ole olnud eeskujulikud.
Jah, aga see konkreetne palve tuli ka Euroopa Komisjoni poolt. Me peame ka teistpidi küsima, et kui Venemaa lõpetaks selle toorme tarne Euroopa suunas üldse ära, siis Euroopa tehnoloogiafirmad, kaasa arvatud sõjatööstuses, on tegelikult väga suures hädas. Nii et see ei ole küsimus meie moraalimajakaks olemisest, selles me jätkame edasi. Sest kahjuks Euroopa Komisjoni koridorides ikkagi käib väga suur lobi mitte just nimelt strateegiliste teemade puhul, kus Euroopa on sõltuvuses, vaid puhtalt esindatakse ka ärihuvisid. Nii et see on see teema, mis tavaliselt Eesti vaatajateni ei jõua.
Aga me jätkame samamoodi oma tegevust sanktsioonide eestkõnelejana ja väga selgelt on ka Silmeti omanikel teada, et nendel on teatud aeg, millal nad peavad sellest toormest vabanema. Ja see konkreetne ettevõte läheb sanktsiooni nimekirja meie enda ettepanekul.
Kuidas täpselt käis Silmeti tarnija, Rosatomi tütarfirma sanktsioneeritavate nimekirja sattumine, kes selle ettepanekuga välja tuli?
Vot seda me ei tea, kuidasmoodi nimekirja sattus see konkreetne ettevõte. Ka Eesti on teinud hästi palju erinevaid ettepanekuid nii ettevõtete kui isikute suhtes ja see ongi mõnes mõttes Euroopa Komisjoni menetluse probleem, et enne kui eelnõu jõuab liikmesriikide saadikute ette, kaovad selles protsessis ära päris paljud nimed ja ettevõtted. Nii ka seekord. Tegelikult sellest 1600-st minu hinnangul kuskil üle 50 on kadunud. Me ei tea, kes on teinud need ettepanekud, see isegi ei ole nii suur probleem, aga me ei tea, kelle nõudmisel on kadunud need inimesed ja ettevõtted sellest nimekirjast.
Nüüd Eesti käitus väga ausalt ja selgelt. Kui eelnõu oli juba valmis, siis komisjon pööras tähelepanu, et vaadake, see konkreetne magneesiumitehas on seotud väga otseselt Silmeti tarnetega ja Silmet on väga suur osa sellest, mida Euroopa vajab oma tööstuse jaoks. Et vaadake sisse ja selguski, et Silmet on sõltuvusahelas sellest konkreetsest tehasest.
Kas Eesti palus Silmeti tarnijat sinna nimekirja mitte panna?
Meie komisjoni soovitusel ütlesime, et võtke sellest eelnõust välja see konkreetne ettepanek, seni kuni ei ole ära lahendatud tarneprobleem Venemaaga.
Kas see ettepanek tuli Eesti valitsuselt või tuli see Silmetilt?
Ei, see ettepanek tuli meile komisjoni poolt ja mina kui välisminister olemasoleva valitsuse mandaadi all kinnitasin selle, et tõepoolest, sellel on reaalsed tulemused Euroopa tööstusele ja seni, kuni ei ole lahendatud see tarneprobleem, ei ole seda ettevõtet seal sanktsioonide nimekirjas.
Me oleme ju mitu aastat tegelenud, et leida mingit lahendust, aga Silmet ei ole ju riigiettevõte, Silmet on eraettevõte. Silmeti omanik on Neo Group, kes on noteeritud hoopiski Kanada börsil. Meie sõnumid nüüd, kui on tekkinud ka reaalne hoob näiteks rahastamise võtmes, on võimalik esitada oma tingimusi konkreetselt sellele Neo Groupile ja mida me oleme ka teinud.
Ma loodan, et järgmisel aastal on see probleem lahendatud ja see konkreetne ettevõte Venemaal saab olema ka sanktsioonide nimekirjas. Nende toormete päritolu kaevandusi ei ole nii lihtne ka muuta. Küsimus ei ole mitte ainult selles, et globaalselt käib tohutu võistlus, vaid Silmeti sõnul nõuab see ka tehnoloogia muutust ja selleks ongi seda vaja investeeringut.
Sõja algusest on möödas neli ja pool aastat. Olete te Silmeti juhtidega ka varem rääkinud, et selline tarne Venemaalt ei ole väga mõistlik tegevus, et ühel hetkel seda sanktsioneeritakse niikuinii?
Meie oleme rääkinud sellest korduvalt ja samamoodi me oleme rääkinud ka sellest, kuidas tuua siia investeeringuid, et see haruldane tööstusharu Eestis areneks. Meie eesmärk on tegelikult ju see, et haruldaste muldmetallide tootmine ja magnetite tootmine ning kogu selle arendus- ja innovatsioonikeskus tuleks Eestisse, selle üle käib ju väga suur võitlus kogu maailmas.
Silmet ja Neo toodavad väljaspool Hiinat kõige suuremas mahus haruldasi muldmetalle kogu maailmas. Nii et me peame täna näiteks läbirääkimisi Ameerika Ühendriikidega, et sõlmida vastastikuse arusaamise leping. Euroopa Liit selle juba Ameerika Ühendriikidega tegi ja me oleme teinud siin tööd selle nimel, et me saaksime Silmeti ja Neo strateegiliste ettevõtete nimekirja Euroopas, mis eelmisel nädalal juhtus ja et me tooksime siia ka just nimelt Euroopa Liidu investeeringuid.
Muuseas, eelmisel aastal avati ju seesama Neo magnetitehas Narvas, kuhu Euroopa Komisjon juba investeeris ehk siis seal on väga suured võimalused Eesti tööstusele, ka meie enda majandusele. Aga üks konkreetne probleem, mis on Euroopas lahendamata, on ikkagi seesama sõltuvus Venemaast ja see tuleb lahendada nüüd kiiremas korras. Ei ole lihtne tegevus kindlasti, aga ainuke, mis Eesti valitsus saab teha, on panna sellele surve peale. Me ei taha ka tegelikult ju kaotada omaenda tööstust.
Muide, kas täna veel tooraine liigub sellest samast Venemaa Solikamski magneesiumitehasest Eestisse?
Meil on suhted Neo esindajaga ja ma saan aru, et seal on vaja veel mingisugune tarne teha, nad juba iseenesest on arvestanud sellega. Täna hommikul nad tegid ka vastava avaliku pressiteate, kus nad teatasid sellest suunast, et nad kasutavad neid võimalusi, et vabaneda sellest Venemaa tarnetest ja sellest sõltuvusest.
Neli ja pool aastat pärast seda, kui sõja algus on juba ammu kõigile teada olnud. Kas me saame uskuda neid ja mis saab siis, kui nad aasta lõpuks või aasta alguseks uut tarnijat ikkagi ei leia? Kas siis rakenduvad siseriiklikud sanktsioonid või mis saab?
Kui Euroopa omalt poolt need sammud on ära astunud, et võimaldada tehnoloogiliselt see muutus ja tõesti näiteks Silmet seda ei tee, siis ei ole see enam meie vastutus, siis tuleb panna see konkreetne ettevõte nimekirja. Lihtsalt me oleme andnud ka selle võimaluse, et see muutus toimuks ja see ei ole nüüd sellepärast, et see sanktsiooninimekirja tekkis, vaid sellega on tegeletud juba varem.
Teeme ühe asja veel korraks ajalises mõttes selgeks. Kas peaminister teadis sellest, et Eesti ei tahtnud panna Rosatomi tütarfirmat sanktsioonide alla?
See oli tavapärane töörutiin ja see oli minu tase selles mõttes, et valitsusse me viime neid eraldi otsuseid, kui me näiteks blokeerime mõne sanktsiooni nimekirja. Näiteks, mis oleks peaaegu juhtunud isikuvastaste sanktsioonidega, kui Prantsusmaa nõudel võeti kaks oligarhi välja. Kui me oleksime otsustanud näiteks hääletada ainukesena vastu ja kogu see 3000-liikmeline nimekiri eesotsas Putiniga oleks sanktsioonide alt lõplikult välja jäänud, sellised otsused käivad valitsusest läbi. See, et Silmet on sõltuvuses Venemaa toormest või Euroopa tööstus on sõltuvuses Venemaa toormest, sellest peaminister kindlasti teab, aga see konkreetne protsess on välisministeeriumi hallata.
Aga riigikogu väliskomisjon sellest ka ei teadnud?
Sellest, et Euroopa on sõltuvuses Venemaa toormest, ma arvan, sellest…
Kas olid teadlikud, et Silmet tarnib tooret Venemaalt?
Sellest, ma arvan, teab kogu eesti rahvas, sest Silmeti lugu on räägitud siin minu teada juba üle kümne aasta. Mis puudutab tööprotsessi, siis niimoodi see tegelikult käib, sest läbi nende sanktsiooninimekirjade pakkumiste, ettepanekute ja kõige selle üle käib tegelikult pidevalt töö liikmesriikide komisjoni vahel. See ongi meie diplomaatide töö.
Miks oli välisministeeriumi esimene reaktsioon, et see info poleks pidanud avalikuks tulema?
Ma ei tea, kus selline arvamus on, et see info ei oleks pidanud avalikuks tulema.
Seesama esimene reaktsioon, mis oli, et see oli justkui kättemaks Eestile, et me oleme midagi teinud ja nüüd tuli see info avalikuks, et mis ettevõte Venemaalt sanktsioonide alla võib minna?
Kõik see, mis toimub saadikute kogus ehk siis Coreperis, ei ole mingi riigisaladus. Selles mõttes ma ei oska öelda, mis suur saladus siin on. Võib-olla isegi on hea, et see on nii avalik ja meie kogu Eesti ühiskonnaga ja Euroopa laiemalt teadvustab endale seda, et meil on ikkagi väga oluline strateegiline sõltuvus Venemaast.
Mis on veelgi hullem, tegelikult on Euroopal sõltuvus Hiinast ja sellele küsimusele ausalt öeldes ma ei näe, et mingisugustki lahendust oleks. Selle Venemaa probleemi me lahendame ära või õigemini see ettevõte peab lahendama, mitte Eesti riik. Aga Hiina sõltuvus, ma arvan, jääb Euroopale ikkagi väga pikaks ajaks.
Välisministeerium käitus teie hinnangul õigesti? See reaktsioon, mis oli esimestel päevadel, oli täpselt selline nagu pidi olema?
Eesti avalikkuse reaktsioon, ma arvan, oli täiesti…
Ministeeriumi reaktsioon.
Eesti välisministeerium teeb oma tööd ja me ei ole kunagi varjanud, millega me tegeleme. Kui ma peaksin olema selles olukorras, kus ma olin mõned nädalad tagasi, ma teeksin täpselt samasuguse otsuse, sellepärast et me räägime ikkagi Euroopa tööstusest, me räägime Eesti tööstusest ja me räägime sellest, et Venemaa strateegilisest sõltuvusest tuleb vabaneda. Nii et siin ei ole mingit konspiratsiooniteooriat ju vaja otsida, kommunikatsioon on olnud väga avalik.
Aga võib-olla me peaksimegi teatud juhtudel avalikult ütlema, et teistmoodi me ei saa, see on meie majandusele niivõrd oluline ja tähtis ettevõte, et teatud juhtudel tulebki erandeid teha ja Venemaalt edasi tarnida.
Teatud juhtudel, kui ei ole ära lahendatud tarneprobleemid ja need on meile eksistentsiaalsed küsimused, siis paratamatult see nõnda ongi. Aga see ei tähenda, et me peaksime kuidagi loobuma Ukraina toetamisest või Venemaale täiendava surve pealepanemisest, mida me ei kavatsegi teha.
Minul on isegi mõnes mõttes hea meel, et Eesti ühiskond on niivõrd sirgjooneline, et me ei aktsepteeri mitte mingisuguseid selliseid kõrvalekaldeid või teistmoodi arusaamu. Kahjuks kogu Euroopas see nõndamoodi ei ole. Üha enam me näeme ikkagi seda, et järjest raskem on saada uusi sanktsioonipakette. Pigem, kui sa hakkad millegagi tegelema, siis tuleb astuda mitu sammu tagasi.
Mismoodi hakkab Eesti teistelt riikidelt nõudma neid sanktsioonipakette, kui me ise ei suuda ka väga hästi neid justkui täita?
Me suudame neid väga hästi täita. Eesti on nõudnud täielikku kaubandusembargot. Täna just oma otsustuskoosolekul kinnitasin uued ettepanekud ja see ei muuda absoluutselt meie kurssi. See on täiesti tavapärane töö ka erinevate teiste liikmesriikide poolt, et kui on sellised teemad lauas, siis neid öeldakse. See ei ole mitte ainult Eesti huvides ja kellegi ärihuvides, vaid see on tegelikult ju Euroopa probleem.
Nendest asjadest tuleb avalikult rääkida ja mul ei ole välisministrina mingit küsimust neid asju selgitada, sest iga tervemõistlik Eesti inimene saab sellest aru. See ei ole mingisugune moraalivõistlus, vaid me räägime tegelikult ju sellest, kuidasmoodi Venemaale võimalikult suurt valu tekitada ja samal ajal ikkagi ka ise ellu jääda. Ja pigem on küsimus teistpidine, et kuidas on võimalik see, et Venemaa käes on nii suured trumbid kogu Euroopa tööstuse vastu.
Mis see vastus teie arvates on, et miks on Euroopa ennast toorme küsimuses nurka mänginud?
Mitte ainult Euroopa, see on tegelikult laiem küsimus kogu maailmas ja mitte ainult Venemaa suhtes, vaid Hiina mõju on veelgi suurem. Selles kontekstis võib-olla Eestile ongi harjumatu, et see konkreetne haruldaste muldmetallide tööstus, magnetitööstus on niivõrd suure kaaluga kogu maailmale, eriti Euroopale. Euroopa ei ole suutnud lihtsalt reageerida nõndamoodi, nii nagu paljud teised riigid. Ja kui me vaatame täna näiteks president Trumpi tegemisi selles valdkonnas, siis need on metsikud, suured rahad, kohutav poliitiline mõju.
Trumpini me jõuame, aga ma küsin ikkagi lõpuks. Te kohtusite esmaspäeval Ukraina kolleegiga. Mis näoga te talle otsa vaatasite sellesama küsimuse valguses?
Mina vaatasin talle selle näoga otsa, nagu ma iga kord talle otsa vaatan. Nemad vaatavad vastu väga raskele talvele, kus nad vajavad väga tõsiselt Euroopa abi. Esmaspäeval oli ka juba see hetk, kus oli selge, et Trump on pannud Ukraina uuesti surve alla. Nii et ma arvan, et me peaksime vaatama, mis on tegelikult eksistentsiaalsed küsimused ja kuidas me saame kaasa aidata sellele, et Ukraina selle talve üle elab. Need on tegelikult need teemad, mida me arutame koos oma kolleegidega Ukrainast ja Euroopast.
Eesti Ekspress kirjutas täna, et Kagu-Eestis on 22 kilomeetrit varu gaasitoru Venemaa jaoks. Kas Eesti peaks töökorras hoidma Venemaa jaoks mõeldud gaasitoru?
Kui te nii mõtlete, siis töökorras võib teda hoida, aga mitte avatuna.
Töökorras hoidmine nõuab ka raha.
Eks see on üks mingisugune rahvusvaheline kohustus, kuna see on ju rahvusvaheline gaasijuhe, aga küsimus on selles, et kas see gaasitoru on avatud. See gaasitoru avatud ei ole.
Teatud juhtudel on olnud avatud?
Just ja sellepärast ma täna hommikul ka kohtusin peaministriga ja ka meie kliimaminister on saanud vastavad ülesanded. Tegelikult asuvad need kraanid Lätis ja kogu suur osa asub üldse Leedus. See on Euroopa Liidu küsimus, aga kindlasti on see üks võimalusi, oleme nüüd ausad, ühel hetkel ka Venemaad survestada, sest gaasi ja gaasitransiit Euroopa mõttes ei ole sanktsioneeritud.
Räägime Trumpist ja Putinist. USA president sõlmis teatavasti Putiniga nõndanimetatud diislileppe. Miks alustas USA president Vladimir Putini isolatsioonist väljatoomist?
Esiteks ei ole see ju esimene kord, kus paljud Ukrainale kaasa elajad saavad endale nii-öelda närvivapustused või kaotavad närvirakke ja halle juukseid. Aga ma arvan, et neid küsimusi tuleb küsida muidugi kõigepealt Ameerika Ühendriikide presidendilt Trumpilt. Ma arvan, vastused on seotud eelkõige ka vahevalimistega, mis on kohe peale tulemas.
Mis see Eesti positsioon on selles?
Me oleme ju väga selgelt välja öelnud, et see on samm täiesti vales suunas, kui me mõtleme seda, et see võimaldab ju Putinil teenida lisaraha. Sellega on kaasnenud nüüd aga tegelikult surve mitte ju ainult, et osta diislit, vaid päris karm asi on see, et on surve Zelenskile lõpetada oma rünnakud rafineerimistehaste vastu. See on tegelikult see koht, mis Putinit väga oluliselt kahjustab ja tema võimekust.
Kokkuvõttes see maht maailmaturul ja isegi USA tarbimise võtmes ei ole määrav. Ja eks see mäng käib oma valijatele, et iseenda tekitatud olukord, kus õli- ja gaasihinnad on tõusnud väga kõrgele.
Kas Eesti on kuidagi USA-le märku andnud meie positsioonist?
Me oleme ju täiesti avalikult seda välja öelnud ja need positsioonid on teada.
Tulles intervjuu alguse juurde. Me kritiseerime Trumpi, öeldes, et see käik on vale. Samas läbi Silmeti me toidame ise sedasama Venemaa sõjamasinat, kas see silmakirjalik ei ole?
Need on täiesti kaks erinevat teemat. Üks on see, et kas minna ja pakkuda diili ja osta diislit või pakkuda sellist koostööd. Teine on see, et kui sa proovid vabaneda ise oma strateegilisest sõltuvusest. Need ei ole võrreldavad teemad.
Kuidas see ettevõte on püüdnud vabaneda neli ja pool aastat, see pole õnnestunud ja nüüd me loodame, et loetud kuudega see õnnestub?
Need on nende sõnad ja ma arvan, et selle ettevõtte esindajad võiksid olla siin saates ja selgitada teile, mis nad on teinud selle nelja ja poole aasta jooksul.
Olete te viimase nädala jooksul muide Silmeti juhiga ikkagi nüüd uuesti kontaktis olnud?
Mina olen temaga olnud varem kontaktis, olen olnud isiklikult.
Aga mitte nüüd?
Olen olnud, ma olen temaga rääkinud reedel ja meie inimesed suhtlevad. Võib-olla selle surve tulemusena on ta ka täna hommikul börsiettevõttena avaldanud oma pressiteate, mida ma soovitan lugeda.
Tulles tagasi Trumpi juurde, kas Trump on nüüd välja vihastatud ja ukrainlastele tähendab see seda, et luureinfot saadakse vähem, üldse mitte või viivitusega?
Täna ma kohtusin NATO peasekretäri Ruttega, kes külastas Eestit ja see oli üks küsimus ka. Kuna NATO on väga hästi informeeritud, et tänase seisuga ei ole Ameerika Ühendriigid
More oma luureinfot piiranud. Ma loodan, et see nii ka jääb. Et pigem on tegu ikkagi poliitilise survega, aga kes seda teab, Trump ongi ettearvamatu.
Nii et praeguse seisuga vähemalt NATO hinnangul ei ole ameeriklased nii-öelda hakanud vähendama seda luureinfot, mis Ukrainani jõuab või kuidagi seda viivitust tekitanud?
Jah, see info, mis oli meie peasekretäril, oli see, et luureinfot ei ole vähendatud, ei ole ka vähendatud või peatatud läbi selle PURL-i abimehhanismi antavat sõjalist abi. Ma loodan, et nii see ka jääb.
Natuke Eesti siseteemasid ka päris lõpetuseks. President Alar Karis kritiseeris oma viimases kõnes välisministeeriumi ehk siis teid. Võtate kriitika omaks?
Ma arvan, et Alar Karis võiks nüüd, nii nagu tal oli Facebooki üles pandud pilt, kus ta istus ühes mõnusas toolis mererannas, minna oma eluga edasi. Mina kohtun homme uue presidendi Ülle Madisega, me oleme ka peale tema valimist riigikogu poolt istunud koos ja meie meeskond temaga teeb väga head koostööd. Nii et ma ei läheks sellele teele, et ma hakkaksin juba ametist lahkuva presidendi arvamusi kommenteerima.
Aga see suhtlus välisministeeriumi ja presidendi kui institutsiooni vahel, kuidas see nüüd hakkab välja nägema? Saab koostöö olema Ülle Madisega parem?
Nii nagu president Karise ajal oli see koostöö suurepärane, nii ka on see Ülle Madisega.
Related Posts
