Täiemahuline sõda algas 2022. aastal. Miks ei ole Silmet suutnud tarneahelaid seni ümber korraldada? Polnud välist survet?

Surve on olnud tegelikult ja ka välisministeeriumi ja Eesti valitsus on nii Silmeti kui ka (Silmeti omaniku) Neo grupiga laiemalt teinud koostööd. Esiteks, et saada üldse sellesse (Euroopa Komisjoni) strateegiliste ettevõtete nimekirja, mis täna uudisena tuli, et Euroopa Komisjon on nõnda otsustanud.

Aga me oleme proovinud ka koos nendega leida uusi tarneallikaid, näiteks Brasiilias, mõnes teises kohas, aga võitlus globaalselt käib. Ja senimaani ei ole olnud õnnestunud Venemaa sõltuvusest vabaneda. Küll aga oli mul täna Neo grupi juhiga ka kõne ja minu sõnum oli, et kuna te olete nüüd selles Euroopa Komisjoni nimekirjas ja tõenäosus on, et te võite saada ka päris suure rahastuse ja laienduseks investeeringud, siis me peame paika panema mingisuguse daatumi, mis ajaks te peate Venemaa sõltuvusest vabanema.

Mis see kuupäev on?

Me räägime, ma arvan, optimistlikult järgmise aasta algusest, järgmisest aastast, mis on päris kiire tempo.

Kui nii kiiresti on võimalik tehas ümber korraldada, tekib ikkagi küsimus, et kas seni pole seda lihtsalt tehtud sellepärast, et ei olnud survet?

Surve meie poolt on olnud peal ja nii palju kui mina tean – ja me oleme pidevas suhtluses olnud Silmetiga ja Neoga, kes ju avas alles eelmisel aastal siin oma uue magnetitehase –, siis nad on proovinud otsida uusi tarnevõimalusi, aga see tähendab ka tegelikult tehnoloogia muutumist ja investeeringuid.

Kui palju raha ikkagi praegu tegelikult Eestist Venemaale läheb?

Seda on raske öelda, seda tuleb Silmeti käest küsida, et mis need mahud on, see on ju üks osa sellest toormest, nii et need lepingud on ikkagi otseselt seotud nendega.

Solikamski tehas kuulub tegelikult vene riiklikule tuumakorporatsioonile Rosatom. Põhimõtteliselt Eesti nõudis erandit Rosatomi ettevõttele, et see sanktsioonide alt välja jätta.

Me nõudsime seda, et see tarneahel ei katkeks ja Silmet oma tegevust ei lõpetaks ja läbi selle kogu Euroopa tehnoloogiatööstus ei saaks pandud löögi alla. Küll aga me oleme Rosatomi sanktsioneerimist ka ise toetanud, aga selleks ma ei näe täna tegelikult Euroopas soovi, kuna päris suurtel riikidel ja suurtel tööstustel on oma huvid.

Eesti on aastaid nõudnud, et Euroopa lõpetaks igasuguse äri Venemaaga. Mis positsiooni see tegelikult nüüd Eestit ja teid paneb, kui järgmine kord Venemaale piiranguid nõudma minnakse?

See poliitika pole ju kuidagimoodi muutunud. Probleem ei ole mitte Eesti poliitika, et me nõuame sanktsioone, vaid see, et Euroopa on jätkuvalt strateegilises sõltuvuses Venemaast ja siin me teeme ju päris mitmed aastad pingutusi, et sellest sõltuvusest vabaneda. Võib ka teistpidi öelda, et Venemaa võiks lõpetada näiteks selle toorme tarnimise Euroopasse, näiteks Silmetile ja siis on see reaalselt Euroopa enda eksistentsiaalne probleem.

Ukraina on selle tehase juba sanktsioonide alla pannud. Mis te nüüd Kiievis oma kolleegidele ütlete?

Nemad saavad sellest kindlasti aru. Näen esmaspäeval Ukraina välisminister (Andri) Sõbihat, täna oli temaga ka telefonikõne, nii et see ei olnud teema, mille üle arutada. Nendel on vaja võita sõda ja me anname endast kõik, et Venemaale survet peale panna. Niimoodi, et Euroopa oleks veelgi tugevam ja et Ukraina tegelikult saaks ka meiepoolse toetuse.

Peaminister Kristen Michal ütles, et see otsus tegelikult ei ole Eesti väärtustega kooskõlas. Kas peaminister lihtsalt ei saa aru, et see on hea otsus?

Me peame kaks erinevat teemat eraldama. Üks on see, et me paneme peale survet läbi sanktsioonide Venemaale, mille suhtes Eesti on olnud ikkagi eestvedaja, ja on jätkuvalt. Teine on see, et me peame seisma ju nende huvide eest, et meil oleks oma tööstus, et Euroopa suudaks seista sellesama Venemaa vastu.

Peaminister ütles, et see ei olnud täiesti väärtustega kooskõlas.

Ma ei tea, ma olen peaministriga väga palju rääkinud sel teemal ja siin me oleme küll ühel meelel, et tuleb neid samme astuda, kui ebameeldiv see ka ei ole. Ja tõepoolest, ega see on ka Eesti inimestele ja Eesti riigile uus teema, et ka meie peame teatud juhtudel panema jala maha võib-olla ebamugavalt. Aga need kaalukausid praegu kaaluvad ikkagi üles selle, et Euroopa ei jääks hätta ja ka Eesti tööstus pigem areneks nii strateegilises positsioonis, nagu need on haruldased muldmetallid.