Uurimisprojektis BODY-POLITICS analüüsisid teadlased 192 inimese luid. Need pärinesid eri paigust üle Skandinaavia ajavahemikust 500 e.m.a kuni 1050 m.a.j. Uurijad võtsid luubi alla eeskätt need inimjäänused, mis lebasid kaevudes, postiaukudes ja tuleasemetes. Töörühm otsis vastust küsimusele, mis sai inimestest, kellelt kogukond võttis õiguse tavapärasele matusele.

Vägivaldne argipäev

Projekti osana uurisid osteoloogid kehalisi vigastusi 12 luustikul, millel leidus jõhkra trauma märke. Teadlased otsisid luudelt terariistade lõikejälgi ja tömbi eseme tekitatud murde. Ohvrite vanuse, soo ja päritolu määramiseks kasutasid nad radiosüsinikumeetodit ning DNA-analüüsi.

Enamik vägivalda kogenutest olid täiskasvanud mehed, ent ohvrite seast tuvastati ka ühe väikelapse ja kahe naise jäänused. Pärast surma talitas kogukond kõigi nendega sootuks teisiti, kui omaaegsed tavad ette nägid.

Uuritud luustikud kannavad selgeid tahtliku ründe märke. Koljudel haigutavad sügavad mõõga- või kirvelõiked ning mitu küünarvarreluud viitavad, et ohver püüdis end kaitsta. Mõnel luul on näha vahepeal paranenud vigastusi, mis viitab pikkadele ja korduvatele konfliktidele.

Uues uuringus luubi all olnud inimesed elasid aga rasket ja ohtlikku elu ammu enne oma vägivaldset surma. Nende hammastel ja luudel on jälgi nii alatoitumusest, kroonilistest haigustest kui ka ränkadest liigesekahjustustest. Säärane kurnatus osutab kehvale ühiskondlikule staatusele või kurnavale füüsilisele tööle.

Luustike vigastused kõnelevad töörühma sõnul konfliktide eri tahkudest. Osa vigastusi sobib lahingurelvade tekitatuga, samas kui ebatavalised leiukohad viitavad teistsugustele asjaoludele. Uurijad oletavad, et olulist osa mängisid hoopis lähisuhtevägivald, kogukondlikud karistusaktsioonid või kohalikud võimuvõitlused.

Hukkunutele ei korraldatud tavapärast matust. Surnukehad jäeti sageli mitmeks kuuks ilmastiku ja kiskjate meelevalda. Alles siis viidi üksikud osad, näiteks kolju või reieluu, uute hoonete vundamentide alla.

Luu kui talisman?

Projekti juhi Marianne Hem Erikseni ja tema kolleegide hinnangul heidavad leiud valgust tolleaegse ühiskonna toorusele. Seni keskendus teadus peamiselt ülikute haudadele ja eiras argielu varjupoolt. Värsked andmed kummutavad nüüd ettekujutuse, nagu oodanuks kõiki vägivallaohvreid väärikas viimne teekond.

Tõenäoliselt saatis süsteemne ebaõiglus neid inimesi terve elu. Uute majade ehitajad kasutasid osa ohvrite luid maagiliste objektidena. Erikseni sõnul koheldi surnukehi kui esemeid, mis pidid majale õnne ja kaitset tooma.

Vigastused ise annavad seejuures aimdust sagedastest pingetest kogukonna sees: kõik vägivallajuhtumid ei pärine sõjaretkedelt, vaid osutavad igapäevasele ühiskondlikule ebavõrdsusele. Muistses Skandinaavias langesid rünnakute ohvriks sageli just kõige kaitsetumad.

Erikseni ja kaasautorite hinnangul võisid mehed teatud rituaalides kergemini vägivalla ohvriks langeda. Ohvrite erandlik surmajärgne kohtlemine viitab nende madalale staatusele – nende kehad kaotasid peale surma inimväärikuse ja muutusid ehitusmaterjaliks.

Uurimistulemusi tõlgendades peab siiski arvestama, et luuleide napib ja et kiskjad on skelette laiali tassinud. Kuna terviklikke luustikke võtta pole, jääb suur osa vigastustest teadmata. Lisaks võis osa luumurde tekkida õnnetuste, mitte rünnaku tagajärjel.

Koduõuedesse peidetud luud panevad teadlasi Skandinaavia minevikupilti ümber hindama. Need annavad töörühma sõnul hääle ühiskonna haavatavamatele liikmetele, kelle senine ajalookirjutus on maha vaikinud. Mineviku ebaõigluse mõistmine aitab aga paremini mõista ka tänapäeva ühiskondlikke lõhesid.

Teadustöö avaldati ajakirjas Journal of Archaeological Method and Theory.