Makromajanduslikud näitajad ja meedia ei kuuluta veel ametlikult ülemaailmset majanduskriisi. Samas elab suur osa maailma elanikkonnast reaalsuses, mis on kõike muud kui heaolu.
Rahvusvahelise Valuutafondi ja ÜRO prognoositav sisemajanduse koguprodukti ehk SKP kasv jääb vahemikku 2,5% kuni 3,1%, mis on märgatavalt madalam kui pandeemiaeelsel perioodil. Majandus on kummalises olukorras, mida võib nimetada stagnatsiooniks või kaheliiniliseks majanduskriisiks.
Mis veavad stagnatsiooni?
Erinevalt 2008. aasta pauguga saabunud finantskriisist on praegune seis mitme erineva faktori sümbioos. Esiteks pinged Lähis-Idas – eriti sogased suhted Iisraeli, USA ja Iraani vahel – on muutnud kriitilise tähtsusega kaubateed, nagu Hormuzi väin ja Punane meri, ebastabiilseks. See on ajanud üles nafta ja energia hinnad ning on hüppeliselt kasvatanud ülemaailmseid transpordi- ja kindlustuskulusid, mis omakorda kergitavad toodete lõpphinda.
Samas on maailm jagunenud kaheks. Ühel pool on AI ja tehnoloogiabuum, mis hoiab aktsiaturge kosmoses ja tekitab illusiooni megarikkusest. Teisel pool aga reaalmajandus, mis ägiseb sisendhindade kiire kasvu all.
Järgmiseks riikide rekordiline võlakoorem. Juhtivate majanduste nagu USA riigivõlg on ületanud kriitilised piirid ehk sageli ka üle 100% SKP-st. Samas geopoliitiline ebastabiilsus nõuab riikidelt üha suuremaid kulutusi riigikaitsele. Tulemusena kärbitakse raha sotsiaalsfäärist, teedeehitusest ja tervishoiust.
Tarbija ellujäämisvõime on küsimärgi all
Kõige valusamalt pressib praegune olukord tavatarbijat, kelle toimetulek on viidud viimase piirini. Praegust ühiskonda võib kirjeldada K-kujulise mudelina, kus elanikkond on hargnenud kaheks täiesti erinevaks klassiks.
K ülemine haru ehk omanikud – see on ühiskonna jõukam osa, kelle varad on seotud kinnisvara, aktsiate või tehnoloogiasektoriga. Kõrged intressimäärad on neile kasulikud, kuna nad teenivad säästudelt ja võlakirjadelt rammusat tulu. Nad suudavad toidu- ja energiahindade 20%-lise kasvu valutult üle elada.
K-tähe alumine haru ehk palgatöötajad – see hõlmab 60–70% leibkondadest, kellel puuduvad reeglina säästud. Pandeemia ajal jagatud toetustest kogunenud puhvrid on ammu ära söödud. Elamiskulud nagu rent, elekter, küte, toiduained) on möödapääsmatud ehk neist ei saa loobuda nagu näiteks meelelahutusest. Tulemusena on tarbijad sunnitud ellujäämiseks kasutama krediitkaarte ja “osta kohe, maksa hiljem” lahendusi.
Keskpangad on hoidnud intressimäärasid inflatsiooni ohjeldamiseks pikalt kõrgel, seega krediidi ja eluasemelaenude teenindamine muutunud kriitiliselt kalliks. See on viinud maksehäired tasemeni, mida pole nähtud alates 2009. aastast.
Praegune võlakoormast ja inflatsioonist kurnatud majandussüsteem ei saa kesta igavesti. Makromajanduslike mudelite järgi võib kriis laheneda kolmel viisil:
1. Kõige mustem stsenaarium ehk riigivõlgade kokkukukkumine
Ülemaailmne avaliku sektori võlg on ületanud kosmilised piirid. Kui intressimäärad jäävad püsivalt kõrgeks, muutub selle võla teenindamine riikidele ülejõukäivaks. Kui mõni suurmajandus peaks sattuma makseraskustesse või saama krediidireitingut alandatakse, võib võlakirjaturg ära hanguda. See tooks kaasa drastilised kärped, massilise tööpuuduse ja keskklassi tarbimisvõime täieliku kokkukukkumise.
2. Tehisintellekti mulli lõhkemine ja pauguga stagnatsioon
Suur osa praegusest majanduskasvust põhineb spekulatiivsel usul, et miljarditesse dollaritesse ulatuvad investeeringud tehisintellekti infrastruktuuri toovad kiiresti suurt tulu. Kui selgub, et AI ei suuda oodatud kasumit genereerida, ootab tehnoloogiasektorit sarnane järsk korrektsioon nagu 2000. aasta dot-com mulli puhul. Kuna reaalmajandus on juba praegu nõrk ja võlgades, viiks tehnoloogiaveduri seiskumine maailma pikaajalisse stagnatsiooni ja veelgi hullemasse langusesse.
3. Parim stsenaarium – ehk läheb nii
Positiivse stsenaariumi kohaselt suudab maailmamajandus praeguse pasa järgnevate aastate jooksul endasse imeda. Kui geopoliitilised pinged Lähis-Idas leevenevad, stabiliseeruvad tarneahelad ja nafta hind langeb püsivalt alla kriitilise piiri. See võimaldaks keskpankadel intressimäärasid langetada, andes võlgades tarbijatele hingamisruumi. Samal ajal hakkab tehisintellekti tegelik integratsioon tõstma tootlikkust maalähedastes sektorites nagu näiteks tootmine, logistika ja meditsiin, luues uut ja reaalset majanduskasvu.
Varsti saab näha
OECD ja teiste analüütikute prognoosid loodavad kõigest hoolimata järk-järgulist paranemist, kus ülemaailmne SKP liigub 3,0% suunas. Kui geopoliitilised konfliktid eskaleeruvad, on majandusteadlastel valmis mudel, kus globaalne kasv pidurdub kriitilise 2,0%-ni ja inflatsioon hüppab taas üle 6%, mis lükkaks maailma kohesesse ja sügavasse seisakusse.
Kõik taandub sellele, kuidas riigid suudavad järgneva kahe aasta jooksul lahendada energiajulgeoleku ja oma laenukoormuse kriisi.
Raul Pint
Related Posts
