30. septembril 2026 teatas Leedu prokuratuur šokeerivast uudisest: Leedu sunniitide mufti Romas Jakubauskas sai kahtlustuse inimkaubanduses ja dokumentide võltsimises. Uurimises on tuvastatud 64 kannatanut, kahtlustatavana figureerib seitse füüsilist ja kaks juriidilist isikut. Juhtum puudutab Leedu esimese muftiaadi juhti – etnilist leedulast, kes pöördus islami usku.
Detailid, milles täpselt inimkaubandus seisnes, pole prokuratuur seni avalikustanud. Kas tegemist oli seksuaalse ekspluateerimise, sunnitöö, kerjamise või eelkõige ebaseaduslike migrantide võltsitud dokumentidega riiki toomise ja ärakasutamisega? Avalikkus ootab vastuseid. Vaikus viitab õudusele.
See juhtum ei ole Euroopas erand. See on osa laiemast mustrist, mis on viimase kahe kümnendi jooksul kinnistunud Lääne- ja Kesk-Euroopas. Islami taustaga organiseeritud võrgustikud kasutavad ära avatud piire, varjupaigasüsteemi nõrkusi ja multikultuurilisuse ideoloogiat, et teenida inimkaubandusest hiigelkasumeid.
Sarnaseid võrgustikke on dokumenteeritud mitmel pool. Suurbritannias paljastusid 2010ndatel nn grooming gangs Rotherhamis, Rochdale’is ja Oxfordis. Hinnanguliselt üle 1400 alaealise tüdruku sunniti aastakümnete jooksul seksiorjusse peamiselt Pakistani päritolu moslemite poolt. Mitmed juhtumid ulatusid kogukonna „austatud meesteni“, sealhulgas mošeejuhtide ja kohalike nõukogude liikmeteni. Briti ametkonnad vaikisid probleemist aastaid, kartes rassismi süüdistusi.
Saksamaal ja Rootsis on pärast 2015. aasta migratsioonilainet ilmnenud arvukalt araabia, afgaani ja maroko võrgustikke, mis tegelevad nii seksikaubanduse kui ka sunnitööga. Madalmaades on Maroko päritolu rühmitused tuntud organiseeritud inimkaubanduse poolest, kus noori naisi tuuakse Madriidi või Amsterdami punaste laternatega tänavatele. Itaalias ja Kreekas on Vahemere smugeldamisvõrgustikel tihti side Liibüa islamistlike rühmitustega, kes kasutavad inimeste transporti nii raha teenimiseks kui ka potentsiaalsete džihaadivõitlejate sissetoomiseks.
Mustri selged jooned on järgmised: Dokumentide võltsimine on peaaegu alati keskne element. Võltsitakse viisasid, elamislube, meditsiinilisi dokumente ja isikutunnistusi.
Sihtrühmad on kahesugused: Euroopa seksiorjadest tüdrukud ja moslemimaadest tulnud migrandid, keda kasutatakse ära odava tööjõuna või „teenuse“ eest raha välja pressimiseks.
Võtmesõna on organiseeritus. Tegemist ei ole üksikute kurjategijatega, vaid hierarhiliste võrgustikega, kus on omad logistikud, värbajad, varjupaigad ja rahapesijad.
Religiooni kasutatakse aktiivselt kattevarjuna. Mošeed ja islamikeskused toimivad tihti värbamis- ja kohtumispaikadena. „Umma“ (maailma moslemite kogukonna) solidaarsus võimaldab varjata tegevust „vendade aitamise“ sildi all. Muftid ja imaamid saavad esineda „kogukonna juhtidena“, kelle tegevust ei julgeta kritiseerida. Ülejooksikud nagu Leedu mufti Jakubauskas on sageli eriti agarad, püüdes tõestada oma pühendumust radikaalse käitumisega. Heategevusorganisatsioonid ja „pagulaste abistamise“ MTÜd moodustavad sageli loori, mille varjus liigub raha ja inimesi.
Kuidas on võimalik, et niisugused jõledad kuriteod Euroopa südames vabalt toimuvad? Vastus peitub kaasosalistes ja abilistes. Esimesed on vasakliberaalsed poliitikud ja Euroopa Liidu bürokraatia, kes on aastakümneid propageerinud avatud uste poliitikat ja multikultuurilisust. Teiseks on politsei ja prokuratuur, kes kardavad „islamofoobia“ silti ning seetõttu ei julge tegutseda jõuliselt moslemikogukondade vastu.
Kolmandaks on peavoolumeedia, mis vaikib või moonutab fakte, nimetades probleemi „sotsiaalseks kihistumiseks“ või „vaesuse tagajärjeks“. Neljandaks on soroslike ja vasakradikaalsete MTÜde võrgustik, mis annab õigusabi kahtlusalustele ja kaitseb pigem kurjategijate kui ohvrite „inimõigusi“.
Tegemist on rahvusriikide reetmisega. Euroopa eliit on loobunud oma kodanike turvalisuse kaitsmisest ideoloogia nimel. Seni, kuni poliitiline korrektsus on tähtsam kui laste ja naiste ohutus, jätkub see rõlge muster.
Leedu juhtum peaks olema Eestile viimaseks hoiatuseks. Kui väikese moslemikogukonnaga Leedus on võimalik luua niisugune võrgustik, siis on vaid aja küsimus, millal see jälkus jõuab siia. Lahendus ei ole uus „integratsiooniprogramm“, vaid range immigratsioonipoliitika, islamirände peatamine ja paralleelühiskondade lammutamine.
Ainult rahvusriik, mis seab esikohale oma kodanike turvalisuse ja kultuurilise järjepidevuse, suudab meid orjapidajate ja inimkaubitsejate eest kaitsta.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 01.10.2026
