Mis seisus on teie hinnangul Ukraina praegu?

Ukraina siseneb kindlasti väga keerulisse sügistalve. Igapäevased uudised üle Ukraina näitavad, et Venemaa on võtnud ette massiivse õhuterrori kogu Ukraina vastu.

Sihtmärkideks on nii pealinn kui ka paljud teised Ukraina linnad kuni läänepiirini välja. Nagu Ukraina luure on viimastel päevadel tuvastanud, on Venemaa eesmärk täielikult hävitada Ukraina suutlikkus tsiviiltaristuga talvele vastu pidada. Eesmärk on rünnata energiat, andmekeskusi, veevarustust ja kanalisatsiooni. Nagu nägime hiljutistest rünnakutest Kiievis, kus rünnati haiglaid ja teaduste akadeemia hooneid, on sihtmärgid täiesti seinast seina.

Ukraina kindel probleem on praegu madal õhutõrjevõimekus, just nimelt seetõttu, et Patriot-süsteemide tõrjerakette napib. Suur probleem on praegu ka Hiina toel Venemaal kasutusel olevad reaktiivmootoritega droonid, Geran 5-tüüpi droonid, mis on laialdaselt kasutusel ja teevad väga palju hävitustööd.

Mida saab Ukraina praeguses olukorras enda kaitsmiseks üldse teha?

Kindlasti on väga oluline saada liitlastelt ja partneritelt võimalikult kiiresti vajaminevat õhutõrjerelvastust, ennekõike Patriot-süsteemide tõrjerakette nii Ameerika Ühendriikidest kui ka teistest liitlas- ja partnerriikidest, kellel on need ladudes olemas.

Teine küsimus on kindlasti vajadus töötada võimalikult kiiresti välja võimekus tõrjuda reaktiivmootoritega droone. Mitmed arendused on käimas, aga praegu Ukrainal ühtegi toimivat lahendust ei ole.

Kui kaua võib nende arendustega aega minna?

Kui kohtusin septembris Ukraina mehitamata vägede komandöri Robert Brovdiga, ütles ta, et sellega võib minna kolm kuni neli kuud. See on Ukraina jaoks muidugi üpris kriitiline aeg. Need tõrjesüsteemid kindlasti tekivad, aga praegu on Venemaal õhus selge ülekaal.

Patriot-süsteemide puudus on juba pikalt teada. Kuidas seda olukorda üldse lahendada saaks ja kas selleks on võimalusi?

Siin on nii kiiremaid kui ka aeglasemaid lahendusi. Ka president Volodõmõr Zelenski tõstatas Ameerika Ühendriikides Donald Trumpiga kohtudes küsimuse, kuidas saada Patriot-süsteemide litsentsi alusel tootmist Ukrainasse. See võtaks aga aastaid, enne kui tootmine reaalselt kasu annaks.

Praegu on ülioluline, et Ühendriigid ja kõik teised, kes saavad tõrjerakette toota, suurendaksid tootmisvõimekust, ning veelgi olulisem on panus neilt, kellel on need ladudes olemas. Näiteks Kreeka ja mõned teised riigid peaksid neid Ukrainale kas müüma või andma. Me näeme igapäevaselt, et venelaste terror kasvab ja nad loodavad Ukraina talve jooksul põlvili suruda. Nagu Ukraina on nende aastate jooksul korduvalt näidanud, ei anna nad loomulikult alla, ükskõik kui raske ka poleks.

Viimasel ajal on taaskord üles kerkinud kolmepoolsete läbirääkimiste teema. Miks just praegu?

See on kogu aeg kuskil üleval olnud. Ennekõike Ameerika Ühendriigid More ja praegune administratsioon soovivad näha, et see sõda lõppeks läbirääkimistega. Samas kuulsime ÜRO peaassambleel väga selgelt Venemaa välisministri Sergei Lavrovi sõnavõtust, et nende eesmärk on viia sõda võiduka lõpuni. Sõda ja sõjategevus peavad neile tooma kõikide eesmärkide täitumise.

Isegi Lavrovi kohtumine Saksamaa välisministriga, mis toimus esimest korda üle pikkade aastate, oli Venemaa poolt tegelikult mõnitav. Sisuliselt öeldi otse, et nad ei ole nõus nendel tingimustel läbi rääkima. Venemaa nõuab Ukraina kapituleerumist ja loodab selle saavutada jõuga, kui sõnadest ei piisa.

Õnneks näeme rindel ka positiivseid uudiseid, eriti viimasel ajal näiteks Lõmani kandist, kus ukrainlaste kolmas armeekorpus on viimas läbi väga edukat operatsiooni “Vivaldi”, olles viimaste nädalate jooksul vabastanud juba peaaegu 200 ruutkilomeetrit Ukraina territooriumi.

USA vägede rotatsioon Balti riikides jätkub. See on meile kindlasti hea uudis, aga miks see otsus just praegu tehti?

Ma arvan, et on hea, et see otsus tuli veel enne, kui on oodata Pentagoni lõplikku analüüsi ja otsust vägede üldisest paigutamisest Euroopas. Selle osas on ju räägitud ja spekuleeritud, et Euroopast võib lahkuda kuni 25 000 Ühendriikide sõdurit.

Otsused, mis puudutavad kohaloleku suurendamist Poolas ning rotatsioonide taastamist Eestis ja Leedus – Lätisse tuleb ka helikopteriüksus –, on meile kindlasti väga positiivsed ja igati õigeaegsed. Eriti ajal, kui sotsiaalmeedias üle maailma levivad peaaegu igapäevaselt spekulatsioonid Venemaa võimalikust tegevusest NATO vastu.

Kuivõrd võis praegune teravam ohuhinnang lääneriikide meedias olla selle otsuse üheks tõukeks?

Meie jaoks ei ole see ohuhinnang viimastel nädalatel kuidagi muutunud. Venemaa võimalikud provokatiivsed käitumismudelid, nagu näiteks valelipurünnakud droonide kasutamisega, olid teada juba kevadel, kui Ühendriikide luure sellest laiemalt teada andis.

Ma arvan, et see on hea töö nii meie diplomaatidelt kui ka loomulikult Eesti panus iseseisva kaitsevõime arendamisse – seesama viis protsenti SKP-st. Samamoodi panustavad meie head partnerid Läti, Leedu ja Poola. Sellega näitame, et oleme Ühendriikide kindlad liitlased. Selge on aga see, et meil tuleb silmas pidada Ühendriikide üldist strateegilist hoiakut konventsionaalse kaitse küsimuses Euroopas, mistõttu on Euroopa riikidel endil kindlasti vaja oluliselt rohkem panustada.

Mingisugune ümberpaigutamine Euroopas kindlasti tuleb. Kuivõrd on meil lootust midagi juurde saada?

Ma arvan, et oluline on kohalolek ise. Tähtis on see, et kõik liitlased, kes meil Eestis on – Suurbritannia, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid More –, on tuumariigid ning NATO-s väga olulised partnerid. Nende tegevus NATO kaitseplaanide raames koos meie enda kaitseväeüksuste ja brigaadidega peab olema vaenlasele ehk Venemaale võimalikult selgelt heidutava iseloomuga. Oluline on ka see, et siin viibivatel üksustel, olenemata nende suurusest, oleks maksimaalselt võimalik viia läbi vajalikke harjutusi, et nad oleksid lahinguvalmis.

Kas USA üksused on lahinguvalmis, kui need Eestisse tulevad?

Need üksused, kellega mina olen varasemalt Nursipalus kohtunud, on alati öelnud, et vajadusel on nad valmis Eestit kasvõi samal päeval kaitsma.

Samas, kui vaatame ÜRO peaassambleed, siis teiselt poolt tuli natukene vastukäiv sõnum. Näitena võib tuua G20 kutse või Valgevene sanktsioonid. Mida USA praegu nende otsustega öelda tahab, mis on nende eesmärk?

Teinekord ongi raske aru saada, mis on konkreetsete taktikaliste sammude taga. Nagu me enne ka rääkisime, on Ameerika Ühendriikide praegusel administratsioonil olemas tahe või soov leida kuidagiviisi tee suhete taastamiseks Venemaaga.

See, kes ei taha taastada suhteid viisil, mis oleks lõpuks aktsepteeritav nii ameeriklastele kui ka nende liitlastele, on ju Venemaa. Venemaa jätkab massiivset agressioonisõda ja eskaleerib terroritegevust NATO liikmesriikides. Selles situatsioonis ei maksa loota, et kuskil on olemas pelgalt diplomaatiline käik, mida veel pole leitud, et see sõda peatada või suhted taastada.

Ilma Venemaale survet avaldamata ei ole seda võimalik saavutada. Ma usun, et Ühendriigid on sellest ühel või teisel moel ka aru saanud, eriti kui pidada silmas Trumpi poolt allkirjastatud sanktsiooniseadust, mis pärast pikki kuid USA kongressis lõpuks vastu võeti. Muidugi tahaksime rohkem näha Ühendriikide jõulisemat käitumist Venemaa survestamisel.

Mis seisus on teie hinnangul praegu USA ja Euroopa suhted?

Kuidas seda nüüd öelda – viimasel ajal ei ole siin ju midagi väga uut toimunud, pigem on mõned positiivsemad nüansid. ÜRO peaassamblee raames leiti lahendus pikemalt häirinud USA ja Gröönimaa küsimusele. Õnneks viis Taani ja tema partnerite ning lõpuks ka Ühendriikide hea ja tark diplomaatiline tegevus lepingu sõlmimiseni.

See viis sisuliselt tagasi samasse raamistikku, mis on Taanil ja Ameerika Ühendriikidel juba viimase poole sajandi jooksul toiminud. See on seega pigem positiivne uudis. Tõsisem küsimus on aga see, kuidas kavandatav vägede paigutuse muutmine Euroopas võib laiemalt mõjutada strateegilist pilti ning Euroopa enda konventsionaalset kaitse- ja heidutusvõimet.

Siin on hästi oluline jätkata tihedat tööd oma Ameerika partnerite ja liitlastega. Ükskõik milliseid samme sealtpoolt ka ette ei võetaks, ei tohiks need sugugi vähendada Euroopa ja NATO heidutusvõimet Venemaa vastu.

Loe allikast edasi