Murest murtud Kaarel Tarand tunnistas Sirbi peatoimetajana avalikult, et kultuuriajakirjandus on rahahädas. Riigi toetus ei kata enam kulude kasvu, lugejaid on vähe ja veebisisu tasuliseks muutmine on üks viimaseid päästerõngaid. Selle uudise peale ei tunne Eesti rahvuslikult mõtlev inimene kaastunnet. Vastupidi – see tekitab sügavat vaimset rahuldust. Iga halb uudis kultuuririndelt on hea uudis.
Meil ei ole tegelikult kultuuriprobleemi. Meil on kommunismiprobleem. Kultuuriinstitutsioonid on viimaste aastakümnete jooksul läbinud uuskommunistliku ülevõtmise. See, mis kunagi pidi teenima eesti rahvuskultuuri, on muutunud globalismi, feminismi, homoseksualismi, kliimaparanoia ja sõjahüsteeria propaganda platvormiks.
Mürileht, Värske Rõhk, Sirp, Vikerkaar, Looming, Kunst.ee ja teised SA Kultuurilehe väljaanded ei kanna enam kuigi sageli sidet eesti talupojakultuuri, rahvatraditsioonide, kristlike väärtuste või ajaloolise mälu hoidmisega. Selle asemel levitatakse “kaasavuse”, “mitmekesisuse” ja “avatuse” loosungite all ideoloogilist jampsimist, mis on enamikule normaalsetele inimestele võõras.
Need väljaanded ei ole kunagi olnud neutraalsed. Need on ideoloogilised relvad. Vasakliberaalsed kunstihipid toetavad igal võimalusel globalistlikku valitsust, pilkavad rahvuslikku identiteeti, peret ja traditsiooni ning suruvad peale enesetapjalikke norme. Nad on muutnud kultuuriinstitutsioonid revolutsiooni tööriistadeks – täpselt nagu 20. sajandi alguse kommunistid kunagi tegid. Erinevus on vaid selles, et vana kommunism rääkis proletariaadist, uus räägib soolisest mitmekesisusest, kliimaõudusest ja “vaenulikust” rahvuslusest.
Seepärast ongi praegune olukord tervitatav. Riigi raha saab otsa ja selgub, et ka tellijaid ehk huvi on lootusetult vähe. Kahju küll. Inimesed ei taha seda sisu lugeda, sest see ei kõneta neid. Nad lugesid seda seni vaid seetõttu, et see oli tasuta. Tasuta globalismi ei tohi olla. Kui nüüd veebisisu tasuliseks muudetakse, kaotab see propaganda viimasedki lugejad. Parasiitoravate laastamistööl on ka üks positiivne tulemus.
See areng on rahva vaimsele tervisele ainult kasulik. Mida vähem levitatakse uusmarksistlikku mürki, seda puhtam on Eesti avalik ruum. Iga kultuuriväljaanne, mis peab kokku tõmbama, iga toimetus, mis peab kärpima või sulgema, on samm edasi. See on märk sellest, et ideoloogiline okupatsioon kultuuris ei ole igavene. See võib laguneda, kui riik lõpetab selle kunstliku elus hoidmise.
Vasakliberaalne kultuurieliit on aastakümneid elanud maksumaksja kulul, samas kui nad on süstemaatiliselt õõnestanud just seda rahvuslikku alust, mis peaks riiki koos hoidma. Nad on toetanud massiimmigratsiooni, sooneutraalide ideoloogiat, traditsioonilise pere naeruvääristamist ja kõike, mis Eesti rahvuslikku keha nõrgestab. Nüüd, kui raha hakkab väheks jääma, hakkavad nad karjuma, et kultuur on ohus. Tegelikult on ohus vaid nende enda mugav positsioon ja ideoloogiline monopol.
Loodetavasti jätkub see protsess uuskommunismi kokkuvarisemisega igal rindel. Loodetavasti kaotavad need globalismi tallalakkujad lähitulevikus viimase kontakti üksikute segaduses lugejatega, kes neid veel mingi arusaamatuse tõttu toetavad. Kultuur ei sure. Sureb vaid see värdjalik võlts-kultuur, mis on moondunud ideoloogiliseks propagandaks.
Ja lõpetuseks sobib siia oivaliselt klassikaline lause, mis võtab kokku kogu selle rõõmu: “Sure, koer!”
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 28.09.2026
Related Posts
