Tõnu Antoni artikkel 2. septembrist 2026 on haruldane fenomen – vana kommari tekst, mis lõhnab korraga nii fosforiidisõja kui ka Trotski mauseri järele. Autor, endine Võru linnavolikogu esimees, läheb lõpuks nii kaugele, et küsib otse: kas rahval ei jäägi muud üle kui hõivata Toompea? Küsimus on juba iseenesest igavikuline. See on teema, millele peale Sophokles oleks käristanud teise vaatuse ja Shakespeare kolmanda.

Kas see Tõnu AntonTõnu Anton (sündinud 26. aprillil 1953 Pärnus) on Eesti Vabariigi endine poliitik, Põhiseaduse Assamblee esimees, Eesti Kongressi ja iseseisvuse poolt hääletanud Ülemnõukogu liige ning riigikohtunik. More on Ülle MadiseKes on presidendivalimiste favoriit Ülle Madise? Ta on konkreetne ja sõnavaht ajab teda marru, aga lähedased näevad ka teist külge More isa? Ei ole. Artikkel ise rõhutab sulgudes: „mitte ajada segi nimekaimu ja Ülle MadiseKes on presidendivalimiste favoriit Ülle Madise? Ta on konkreetne ja sõnavaht ajab teda marru, aga lähedased näevad ka teist külge More isaga“. Tegemist on ühe teise Tõnu Antoniga, aga ikkagi vana kommunisti ja nomenklatuuri esindajaga. See asjaolu teeb loo aga ainult paremaks. Vale Dmitri nüanss tuleb siia juurde ja vanade bolševike ning uuskommunistide verine konflikt ei kao ikkagi kuskile, oidipaalne põlvkondade vaheline arveteõiendamine on asja tuum.

Vana kommunistliku aja jäänuk kirjutab lehes, et demokraatia on lõppenud, institutsioonid on usurpeeritud ja rahval ei jää muud üle kui minna Toompeale. Samal ajal on tema nimekaimu tütar üks neist, kes on seda institutsioonide süsteemi kaitsnud ja õigustanud. See ei ole enam tavaline poliitiline vaidlus. See on antiikdraama, kus mütoloogilise väärtusega isakommunist keedab oma eurokommunistiks muutunud vaimse tütre seebiks ja kutsub seejärel rahvast üles riiki kukutama.

Titaanide heitlust võime nimetada vanade ja uute kommunistide vaheliseks kodusõjaks. Esimesed on need, kes mäletavad veel, kuidas NLKP-s karjääri tehti – range, töölisklassi retoorika, raudne distsipliin ja riigi kui absoluudi teenimine.

Teised on need, kes on sama autoritaarsuse mähkinud vikerkaarelippu, LGBTQ+ teooriatesse, rohepöördesse ja „demokraatia kaitsmisse“ liberaalse diktatuuri vormis. Mõlemad vihkavad eesti rahvuslikku konservatiivsust sügavalt. Erinevus on ainult stiilis: üks kannab veel punast lippu põuetaskus, teine on kleepinud endale  Ukraina lipu otsaette.

Anton kutsub sisuliselt üles rahvast võimu võtma, sest parlamentaarne demokraatia on muutunud farsiks. Ta on selles osas ausam kui 95% praegustest kommentaatoritest. Aga samas on selles kutses midagi traagiliselt koomilist. Vana mees, kes on näinud üht kommunismi kokkuvarisemist, kutsub nüüd üdini väärastunud uuskommuniste üles riiki lõplikult maha lammutama. Riik on juba niigi nõrk. Majandus lonkab, rahvaarv kahaneb, usaldus institutsioonide vastu on kukkunud kuristikku. Miks siis veel kiirustada?

Isiklikult ei leia ma siit erilist põhjust aplodeerida. Puudub igasugune usk NLKP pärandi väärtusesse, olgu see siis vana stalinistlik või uus woke-variant. Hullumeelne jamps oli see eelmine kommunism. Uus versioon on lihtsalt targemini pakendatud, lõhnastatud Brüsseli seebiga ja kaunistatud inimõiguste retoorikaga. Mõlemad on surmavalt ohtlikud. Aga kui nad omavahel kaklevad – isa ja „tütar“, vana punane ja uus liberaal –, on see vaatepilt tõeliselt pikantne. See on kuningas Leari nutune lugu Eesti moodi.

Lear jagas oma kuningriigi tütarde vahel, usaldades nende libekeelseid valesid. Tütred enesestki mõista reetsid ta. Anton näib uskuvat, et rahvas on see tõeline kuningas, keda on reetnud kõik tema „tütred“ – Riigikogu, president, kohtud, ametkonnad. Ja nüüd kutsub ta rahvast üles palee ukse taga tsirkust tegema.

Küsimus on lihtne: kas me tõesti tahame, et Eesti poliitika kujuneks antiiktragöödiate moodu järgi? Et isa ja tütar, vanad punased ja uued globalistid, lahendaksid oma perekonnatüli Toompea platsil masside raevu ja kaigastega?

Mulle tundub, et mitte. Kukutamist on juba liiga palju olnud. Nii 1917. aastal kui 1940. aastal. Viimati lõppes see pull Eesti riigi kadumisega.

Südametunnistus ei luba kommuunide võimuhaaramise agitatsioonile takka kiita, olgu nad siis vana kaardivägi või homod. Las nad kaklevad omavahel. Mida rohkem nad üksteisele tümitavad, seda selgemini näeme, et kumbki neist ei esinda tegelikult eesti rahva tahet.

Anton on kirjutanud emotsionaalse teksti. See on traagiline, koomiline ja veidi õudne ühekorraga. Maksab lugeda. Päris hea antiikne sokumäng.

Sven Sildnik,

Sisepaguluses 04.09.2026

Loe allikast edasi