Juuni lõpus toimus Brüsselis järjekorras kaheksas preskriptivismiuurijate konverents. Keeleline preskriptivism on usk, et keelt saab kasutada “õigesti” ja “valesti”. Sealjuures ei huvituta, millised mustrid on keelekasutuses tegelikult kujunenud või kas kunagi seatud normid on tänapäeval põhjendatud.

Preskriptivismiuurijad keskenduvad sellise suhtumise, samuti keeleideoloogiate ja -hoiakute tagajärgedele erisugustes valdkondades alates keelekorraldusest ja kooliõpetusest kuni meedia ja isegi sõpradevahelise suhtluseni välja.

Kaks aastat tagasi kirjutasin sama konverentsi järel arvamusartikli, et keelekasutuse peale vihastamise asemel tuleb seda uurida. Nüüdki käsitleti konverentsil seda aegade ja rahvaste ülest nähtust: teiste inimeste keele kritiseerimist.

Sel aastal oli neli plenaarettekannet, millest ühe pidas Briti keeleteadlane Emma Humphries. Ta tõi näiteid sellest, kuidas teiste keelekasutus on läbi aegade toonud inimestes esile “füüsilisi” reaktsioone. Ehkki sajandid on erinevad, leidub põlastavat suhtumist teiste keelekasutuse suhtes nii 1874. aastal (these phrases shock the ear ‘need väljendid šokeerivad kõrva’) kui ka 2022. aastal (fractured retinas and bleeding ears I’m going to need a defibrillator ‘silmad on katki ja kõrvad veritsevad, mul läheb kohe defibrillaatorit vaja’).

Ajalooliselt on keelekasutuse kritiseerimine olnud tüüpilisem suulises keeles (ehkki ka ajakirjanduses on alati vastavaid kirjutisi olnud). Samas on internet teinud eriti lihtsaks võimaluse teiste keelekasutuse peale vihastada ja seda kohe ka välja näidata.

Sotsiaalmeediaplatvormidel ja mujal saab jagada märkamisi keelelistest vigadest või apsudest, et teised saaksid neid kommenteerida. Kaasa elada näiteks selliste küsimustega nagu “Kas meil on lubatud inimesi sõnaraamatuga mõrvata?” ja “Ta väärib karistust!!!!!!”. Pöörane ju? Ometi tõsi, Humphries on seesugused näited kokku toonud raamatus “Linguistic Insecurities and Authorities” (‘Keeleline ebakindlus ja autoriteedid’; John Benjamins, 2025).

Lisaks on Humphries loonud veebilehe Your Wrong (mille pealkiri mängib inglise your ‘sinu’ ja you’re ‘sa oled’ kõlasarnasuse ja sisulise erinevusega), kuhu saab postitada märkamisi preskriptivistliku suhtumise ilmingutest – et keegi kommenteerib kellegi teise keelekasutust, nt raamatus, filmis, sarjas, vestluses sõpradega. Ettevõtmise eesmärgiks on uurida ja tõsta teadlikkust (üleolevalt) preskriptivistliku suhtumise võimalikust negatiivsest mõjust.

Ka prantsuse keeleteadlane Linda Pillière rääkis oma plenaarettekandes standardkeele ideoloogia levikust popkultuuris. Ta tõi välja, et telesaadetes on preskriptiivseid stseene, kus enamasti ei lükata keeleideoloogilisi hoiakuid ümber. Seeläbi süveneb popkultuuri tarbijates arusaam, et teiste keelekasutuse kritiseerimine on normaalne ja õigustatud (publikust kommenteeriti, et võib-olla on sarja kirjutanud inimene mõnikord tahtnud tänitajat justnimelt halvas valguses näidata).

Et ajaloos on preskriptiivsetel väljaütlemistel olnud vähe mõju tegelikule kasutusele, aga seevastu olnud suur mõju keeleideoloogiate ja -hoiakute levimisele ning süvendamisele, nentis oma ettekandes hollandi keeleteadlane Gijsbert Rutten.

Preskriptivismi üks mõjusid on näiteks see, et osa inimesi ootab, et oleks mingisugune asutus, autoriteet, n-ö keelepolitsei, kes lokkava keelelise “kaose” ja “allakäigu” käsile võtaks. Läbi ajaloo on alati olnud rohkem levinud diskursus, milles keel käib alla – aga kui kaugele alla see siis langeda saab?

Leedu keeleteadlane Loreta Vaicekauskienė käsitleski enda plenaarettekandes sedasama müüti, et inimesed “ei oska oma keelt”. Täpsemalt rääkis ta uskumusest, et leedu lapsed ei oskavat enam kirjutada (seegi müüt on aegadeülene ja alati on arvatud, et enam lapsed keelt ei oska). Ta kogus koos kolleegidega aastatest 1949–2021 ligi 7500 koolitööd, millest 80 protsendil olid näha õpetajate parandused.

Analüüs näitas, et tegelik probleem polnud õpilastes. Nimelt hakati pärast 1999. aastal kehtestatud riigieksameid koolitundides enamasti drillima selle testi jaoks, mistõttu õpetajad ka parandasid õpilaste töid palju rangemalt kui enne 1990ndaid. Kui õigekirja ja kirjavahemärkide vigade arv oli perioodidel 1949–1989 ja 1990–2021 jäänud suhteliselt samasuguseks, siis “heakeelsus-” ja stiiliparandused tõusid hüppeliselt.

Vaicekauskienė järeldas, et mitte lapsed ei kirjuta halvemini kui nende vanemad, vaid keeleoskuse näiline allakäik tuleneb hoopis preskriptiivsete paranduste kasvust ja liiga keeruliseks aetud reeglitest. Üle poole parandustest olid ebavajalikud “vead”: palju rohkem kui varem loeti sel sajandil rangeks veaks kõnekeelseid väljendeid ning stiiliküsimusi nagu sõnakordus ja sidesõnaga lause alustamine. Samas mitmetele parandustele ei leidnud keeleteadlased üldse põhjendust.

Niisiis on leedu keele tundides fookus pädevuse mõõtmisel testi sooritamises, mitte keelekasutuse ehk suhtlusvõime arendamisel. Kumba aga läheb pärast kooli, elus rohkem vaja?

Ameerika keeleteadlane Anne Curzan rääkis oma plenaarettekandes sellest, et tegelikult on nii keelepraktikutel, keeleteadlastel kui ka lihtsalt keelehuvilistel kõigil üks ühine taust: me kõik hoolime ja huvitume keelest. Sealjuures ajavad ka keeleteadlasi mõned sõnad turri. Oluline on see, mida selle tundega peale hakata – kas olla grammando ‘grammatikapolitsei’ (üldisemalt ‘keelepolitsei’) või wordie ‘sõnahuviline’ (üldisemalt ‘keelehuviline’).

Curzani üks sõnumeid oli, et meis kõigis on olemas sisemine grammando, kellele tuleb tähelepanu pöörata, et me ei ütleks välja kõike, mis tunnete tõttu pähe tuleb. See on tavaline, et mingid sõnad või keelekasutus ei meeldi. Selle asemel aga, et oma pahameel kohe välja elada, teisi kritiseerida, peaks hoopis mõtlema, miks see meid ärritab ja kas sellel on mõtet.

Curzan on avaldanud raamatu “Says who? A Kinder, Funner Usage Guide for Everyone Who Cares About Words” (‘Ütleb kes? Lahkem, lõbusam kasutusjuhend kõigile, kes huvituvad/hoolivad sõnadest’; Crown, 2024 – ka see pealkiri mängib inglise keelega, sest formaalsem oleks more fun, mitte funner). Teoses räägib ta teadlike keelevalikute tegemisest, et saada keele eest hoolitsejateks (ingl caretakers), mitte selle valvuriteks (gatekeepers), kes tegelevad üksnes “õige” ja “vale” eristamisega.

Keeleteadlastele on üldiselt ette heidetud õige keele olemasolu eitamist, nagu mainis konverentsil Kanada-Ameerika keeleteadlane Don Chapman. Tema tegi uurimuse sellest, kui palju ja kellele viidatakse inglise keelenõumaterjalides (ingl usage guides). Kui üldse viidatakse, siis pigem teiste samalaadsete materjalide autoritele või populaarteaduslikele väljaannetele, mitte akadeemilistele kirjutistele ega keeleteadlastele.

Chapman aga mõtiskles muheledes, et ega neist keeleteadlastest keelenõumaterjalide koostamisel just erilist kasu ju ei ole kah. Eks ta ole, näiteks horvaadi keeleteadlane Morana Lukač on oma uurimuses tõdenud, et keeleteadlasi ei häiri mitte keelekasutuse “probleemid”, vaid kasutuse üle hädaldamine.

Siiski ei saa öelda, et keeleteadlased ja preskriptiivsed vaated üksteist täielikult välistavad. Belgia keeleteadlased Rik Vosters, Eline Lismont ja Arman Pakhchanyan uurisid justnimelt keeleteadlaste endi, täpsemalt Belgia ja Hollandi ülikoolide keeleteadlaste preskriptiivseid vaateid.

Tulemuste üle arutledes nad mõtisklesid nagu Curzangi, et ehk ütleb keeleteadlane teistele lihtsalt vähem välja, kui neid teiste keelekasutuses midagi häirib – mitte et neid kunagi ja üldse ei häiri, vaid lihtsalt nad ise ei kasutaks keelt sel viisil.

Eesti keeleteadlastest esinesid konverentsil Tartu Ülikooli nooremteadur Kristel Algvere, kes rääkis õpetajate preskriptiivsetest hoiakutest eesti keele tundides, ning Tartu Ülikooli teadur Elisabeth Kaukonen, kes rääkis feministliku keeleaktivismi käekäigust Eestis. Siinkirjutaja pidas ühisettekande koos EKI juhtivleksikograaf Margit Langemetsaga, kellega rääkisime uue, 2025. aasta õigekeelsussõnaraamatu (ÕS) vastuvõtust pool aastat pärast selle ilmumist.

Näiteks sisaldus osades ÕS-ist rääkivates artiklites levinud müüt, justnagu oleks ÕS õigete/olemasolevate sõnade loend. Konverentsi ettekanded näitasidki, et oluline on vaadata keelehoiakute ja -müütide kulisside taha ning küsida miks-küsimusi. Nii võib paljastuda varjatud keeleideoloogiaid ning kinnistunud arusaamu, mida peetakse tihti iseenesestmõistetavaks, ent mis ometi seda ei ole. Need on süvenenud preskriptiivse suhtumise ehk väga lihtsustatult öeldes õige-vale keele uskumise ja propageerimise tagajärjel.

Keeleteadlasel on kohustus hoolitseda teadusliku vaate esindamise eest ja seepärast tuleb preskriptiivsusega seotut uurida, ehkki see võib olla ebamugav, sest tekitab sageli vastureaktsioone. Teaduses on aga oluline küsida: miks? Miks miski on nii kujunenud ja kas see peab nii olema?

Järgmine preskriptivismiuurijate konverents toimub Eesti Keele Instituudi ning Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi koostöös 2028. aastal Tallinnas.

Loe allikast edasi