Eesti absoluutne sademete rekord pärineb Saaremaalt, kus sadas ööpäevaga maha 148 millimeetrit vett. Pärnus mõõdeti nüüd vähem kui 24 tunniga sajukoguseks 122 millimeetrit. Kui looduslikul maastikul suudab maapind sellise koormuse enamasti vastu võtta ning seda hajutada, siis linnas ei saa sellele sillutatud pindade rohkuse tõttu loota.

Lühikese aja jooksul allasadanud veehulk ületas lisaks ootusi. “Ühe tunniga sadas Pärnus 33 millimeetrit. Statistiliselt tähendab see, et seda juhtub kord seitsme aasta jooksul. Kahe tunniga sadas kokku 56 millimeetrit, mis juhtub kord 22 aasta jooksul, ja kui me vaatame kuut tundi, siis kord 77 aasta jooksul. Need on küll absoluutsed väärtused, aga tegelikult on seal palju lõtku, ehk tegelikult võib seda täiesti vabalt sajandi vihmaks nimetada,” sõnas Tamm saates “Uudis+”.

Kohalikud elanikud võivad nüüd õigustatult küsida, kas taolised veeuputused on uus normaalsus. “Kliima soojenemise kontekstis me teame, et vihma hakkab rohkem tulema ehk veeringe intensiivistub. Kuna sellised väga ägedad sajud on üldiselt täiesti juhuslik nähtus ehk meil ei ole ilmajaama täpselt seal, kus väga palju sajab, siis meie vaatlusandmestikes see otseselt nii täpselt ei kajastu,” selgitas Tartu Ülikooli kliimateaduste professor Piia Post.

“Sellised vihmad ei ole kuidagi normaalsus, aga seda, et meil hakkab aina rohkem uputusi tulema, tasub uskuda ja selleks tuleks valmistuda,” leidis Tamm.

Inimesed ootavad ilmnenud muredele sageli kiiret ja loogilist tehnilist vastust: näiteks võiksid linnajuhid vahetada kanalisatsioonitorud jämedamate vastu või laiendada äravoolukraave. Tamme hinnangul pole avaram taristu aga füüsiliselt teostatav ja pikas plaanis mõistlik. Maa-alune ruum on tänapäeva asulates väga piiratud, kuna asfaldi all peidab end tihe tehnovõrkude rägastik.

“Teoreetiliselt võiks ju võtta selle toru ja panna suurema ning siis seda kogu aeg aina suurendada, kuna meil sajab intensiivsemalt, et hoida olemasolevat või planeeritud uputusriski. Tegelikult seal maa all ei ole aga ruumi,” selgitas teadlane. Sademeveetorude kõrvale peavad mahtuma elektrikaablid, sidevõrgus ja küttetorustikud.

Sellele lisandub majanduslik reaalsus: see käib linnadele rahaliselt üle jõu. “Sademeveetorustikud ei ole ette nähtud sellist kogust vastu võtma, sest nii suuri torusid ei jõua me keegi kinni maksta. Me suuname vett teadlikult, et ta põhjustaks võimalikult vähe kahju,” täpsustas Tamm. Erakordsete sadude korral oleks tunduvalt targem juhtida vesi teadlikult otse jõkke või merre.

Ühtlasi soovitab ta pöörata pilgu maapealsetele ja looduspõhistele lahendustele. Eesmärk pole vett enam tingimata kiiresti ära juhtida või iga hinna eest maasse immutada. Sajuvett tasub kinni hoida juba enne enne vee-ettevõtte hallatavasse torustikku jõudmist. See eeldaks aga tänavapildi ja hoovide rolli ümbermõtestamist.

Maaomanikud saavad vett kinni hoida, rajades oma kinnistutele vihmapeenraid. Taolised taimedega kaetud alad võtavad valingu esimese hoobi enda kanda ja neile võiks pakkuda tuge ajutised viibetiigid. Enamiku ajast püsivad sellised lohud kuivana ja sulanduvad haljastusse. Erakordselt tugeva saju korral täituvad need aga sademeveega ja säästavad ümbritsevat taristut.

Ottar Tamm nentis, et omavalitsuste reaalne suhtumine äärmuslikesse sademetesse sõltub Eestis praegu tugevalt piirkonnast. Tamm kiitis hea näitena Tallinna viimaste aastate sihikindlat tööd. Pealinnas koostatakse põhjalikke sademeveemudeleid, mis aitavad võimalikke ohukohti kaardistada. Mudelite abil saavad spetsialistid täpselt hinnata, kuhu vesi koguneb ja kust peab lahendust otsima hakkama.

Piia Posti hinnangul saadi ka Pärnus reedel hästi hakkama. “Hoiatussüsteem on seekord ilmselt töötanud, sest sõbranna ütles, et nad saadeti sealt koolist koju. Nüüd me näeme tegelikult Eestis esimest korda, et selline hoiatussüsteem tõepoolest töötab, ja see on väga hea,” sõnas professor.

Küll aga oleks vaja üle Eesti rohkem mõõtepunkte, et koguda pikaajaliste aegridade tarbeks rohkem andmeid. “Praegu me räägime küll ööpäevastest või 24 tunni andmetest, aga kliimamuutuste kontekstis kasvab tegelikult just lühiajaliste sadude intensiivsus. See eeldab ka, et me mõõdame väga lühikese sammuga,” selgitas Post.

Tamm nentis lisaks, et Tartu ja mitmed teised Eesti piirkonnad pole Tallinnale sarnast teaduspõhist mudeldamist teadlase hinnangul veel igapäevasesse praktikasse juurutanud. Olgugi et teadlased on linnamajanduse korraldajatele ohtudest rääkinud juba aastaid. “Eestis on aeg küps hakata tegema uputusplaane,” sõnas nooremprofessor.

Teise variandina tuleb elanikel varsti lihtsalt aktsepteerida sagedasemat veekahju ja rikutud vara. “Ühiskond võib ka öelda, et on okei ja inimestele sobib, kui meil hakkab rohkem uputama. Ka see on tegelikult lahendus, aga siis tuleb seda lihtsalt teadvustada,” arutles Ottar Tamm.