Kuigi Eesti metsades ringi jalutades võib tunduda, et suuri põtru jagub kõikjale ja neil läheb suurepäraselt, peidab Euroopa ajalugu endas hoopis teistsugust pilti. Värske uuring näitab, et samal ajal kui meie idapoolne põtrade asurkond on püsinud stabiilsena, algas Kesk-Euroopas nende metsahiiglaste ulatuslik allakäik ja kadumine juba aastatuhandeid tagasi.

Ajaloolise kaardi joonistas kokku rahvusvaheline teadlasrühm, kuhu panustasid ka Lembi Lõugas Tallinna Ülikoolist ja Eve Rannamäe Tartu Ülikoolist. Uurijad eraldasid ja analüüsisid 95 iidse luuleiu ning 137 tänapäevase põdra geeniandmeid. Nõnda õnnestus neil detailides jälgida loomade leviku ja arvukuse muutusi viimase 50 000 aasta jooksul.

Geenimustritest ilmnes, et pärast viimase jääaja karmimaid tingimusi saabus põtrade tegelik kuldaeg. Mitutuhat aastat tagasi, mil mandrit hakkasid katma laialdased metsad, kasvas loomade hulk oma ajaloolisse tippu. Pärast seda aga pöördus graafik järsult allamäge ning Euroopa põtrade asurkond kahanes tervelt neli korda.

Andmed tõid esile, et kõige rängemalt tabas see langus just Kesk-Euroopa põtru. Kui kunagi laius nende eluala uhkelt Alpidest kuni Lääne-Siberini, siis praeguseks on see rühm taandunud peamiselt vaid Kirde-Poola ja Lääne-Valgevene metsadesse. Seevastu idapoolne rühm, kuhu kuuluvad ka Eesti loomad, on säilitanud oma elujõu ning nende hulk näitab praegu isegi kerget kasvutrendi. Samuti läks märksa paremini Aasia ja Ameerika põtradel. Nende arvukus langes kogu uuritud ajaloo jooksul vaid umbes poole võrra.

Piirkondliku erinevuse taga on eeskätt inimese käsi ja muutunud maakasutus. Kuigi põder on kohastunud jahedama kliimaga, elas ta jääaja järgse loodusliku soojenemise igati edukalt üle. Laiuvad metsad pakkusid talle rikkalikult toitu. 

Tõeline hoop tabas loomi aga siis, kui Euroopa inimasustus jõuliselt tihenema hakkas. Kesk- ja Lääne-Euroopas asusid inimesed massiliselt metsi raiuma ning loomi intensiivselt küttima. See jättis põdrad ilma elupaigast ja toidust. Ida-Euroopas, sealhulgas meie aladel, on inimeste surve loodusele olnud ajalooliselt oluliselt väiksem. Maastik pole niivõrd tugevalt inimese kujundatud ja see on aidanud meie kandi põtradel tänase päevani elujõuliselt metsi asustada.

Oma järeldustest kirjutavad teadlased ajakirjas Heredity.