Ago Samoson postitas hiljuti portaali Valija Hääl ingliskeelse tõlke Eesti e-hääletuse sisseseadmist käsitlevast Tokyo Ülikooli teadlase Ryo Nakai jaapanikeelsest uurimusest „Party Politics and Fortuity behind the I-voting introduction in Estonia”, mille Marika Laurik avastas. Andres Aule tegi sellest ka eestikeelse tõlke Samosoni postitatud ingliskeelse tõlke põhjal.

Käesolevas töös on kokku võetud ja selgitatud, kuidas võeti Eestis vastu internetihääletamist võimaldav seadus. Kodus hääletamise korral aususe tagamine on internetihääletusele eriomane probleem, mida muude elektroonilise hääletamise vormide puhul üldiselt ei esine. Eestis pakuti aruteludes asjaomaste riigiasutustega selle probleemi lahenduseks välja võimalus lubada valijal kordushääletada. Selle lahenduse sisseseadmise seisukohast oli oluline, et Eestis oli juba olemas elanike ID-kaardi süsteem, mis oli kasutusele võetud Eesti ainulaadse ajaloolise tausta tulemusel.

Ent kui selle poliitika rakendamiseks vajalik eelnõu jõudis pärast arutelusid asjaomaste riigiasutustega poliitilisse ja parlamentaarsesse etappi, sai kordushääletamise võimalusest endast erakonnapoliitilise võitluse vahend. Arvamused lahknesid küsimuses, kas niisugune kord võib rikkuda iga hääle võrdsuse põhimõtet. Teisisõnu põhjustas valimiste aususe tagamiseks kavandatud mehhanism vaidluse, mis puudutas teist valimiste aususe aspekti. Selle erakondadevahelise lahkarvamuse taga ei olnud tingimata puhtjuriidiline vaidlus, vaid pigem erakondade loomulikud huvid seoses häältega: ühel poolel olid erakonnad, kellel oli internetihääletuse kasutusele võtmisest kõige rohkem võita, teisel poolel aga need, kellel polnud.

Olgugi, et see eelnõu mitmel korral tagasi lükati ja president jättis selle korduvalt välja kuulutamata, võeti seadus lõpuks korduva läbisurutud hääletamise teel napi häälteenamusega vastu. Põhjus oli suuresti selles, et liberaalne Reformierakond, kellel oli tugev noorte ja haritud valijate toetus, oli olnud kaua võimul ja säilitanud Riigikogus enamuse Res Publica ja Isamaa toel, kelle valijaskond on suuresti samalaadne. Reformierakonnal ja Res Publical oli noor ja jõukas toetajaskond ning need erakonnad olid ka kõige tõenäolisemalt internetihääletusest häälte juurdesaajad. Isamaa võis eeldada suuremat toetust väliseestlastelt (kes on sageli rahvuslike vaadetega). Kohalike valimiste tulemused 2005. aastal kinnitasidki selle strateegia tulemuslikkust.

Provokatiivselt väljendudes sai internetihääletus Eestis teoks seetõttu, et juhuse tahtel olid riigis olemas selleks soodsad institutsionaalsed ja ajaloolised eeldused ning, et leidus võimujanune erakond, kes oli valmis oma häältesaagi kasvatamiseks jõudu kasutama. Tänapäeval, kui räägitakse internetihääletuse kujunemisloost, kirjeldatakse seda sageli kui uuendusliku, tulevikku vaatava ja õilsa strateegia tulemust. See on siiski võrreldav sellega, kui vaadata vaid läbi jäätmaa kulgevat kaunilt sillutatud teed ja väita, et ka selle rajamine oli keeruline ja täppistasemel protsess. Tegelikult on tee loomine algul palju proosalisem: selle paiknemist mõjutavad geograafilised võimalused ning rajamistöödel tuginetakse toorele, ohjeldamata jõule. Tõenäoliselt saab sama öelda ka internetihääletuse sisseseadmise kohta. Käesolevas töös on selgitatud internetihääletuse kui uuendusliku näite taga peituvat poliitiliste vastasmõjude aspekti.

Loe allikast edasi