Järelduseni jõudsid Tallinna Tehnikaülikooli teadlased eesotsas Kristjan Suitsu ja Ivar Annusega. Töörühm katsetas uut juhtimissüsteemi arvutimudeli abil ligi 270 hektari suurusel Viimsi valla valgalal, mis teenindab umbes 10 000 elanikku.

Nad valisid piirkonna torustikus ja kraavides välja neli kohta, kuhu paigutasid virtuaalsed veetaset ja hägusust mõõtvad andurid. Seejärel mängisid nad mudelis läbi tugevad vihmasajud ja jälgisid, kuidas süsteem nendega toime tuleb.

Mudelkatsetustest koorus välja, et kui süsteem jälgis korraga nii vee taset kui ka hägusust, langes loodusesse kanduva hõljuva mustuse hulk väiksemate ja keskmiste vihmasadude korral poole võrra, kohati ligi 80 protsenti. Lisaks suutis lahendus kõige mustema vee ehk esimese loputuse väljavoolu edasi lükata enam kui ööpäeva. Seejuures ei suurendanud süsteem säärase vihmavee teadlikult kinnihoidmisega tänavate üleujutusohtu.

Kuidas süsteem täpselt toimib? Teadlaste sõnul peitub nipp lihtsates reeglites ja äravoolusüsteemi pandud andurites. Vihmasajust alates märkavad need veetaseme tõusu ja süsteem sulgeb automaatselt torude väljavoolu. Vesi jääb kraavidesse, tiikidesse ja torudesse ootele. Tänavatelt kaasa uhutud tahked osakesed saavad nõnda rahulikult põhja vajuda, selle asemel et kohe merre või jõkke tormata. Kui aga vesi tõuseb torudes ohtlikult kõrgele ja ähvardab tänavaid uputada, annavad andurid häiresignaali ning luugid avanevad uuesti.

Lahendus on eriline just seetõttu, et süsteem ei ennusta vihmasaju algust ja lõppu vihmamõõtjate kaudu, vaid teeb otsuseid iseseisvalt pelgalt torudes voolava vee käitumise põhjal.

Autorid nendivad, et päris elus ei pruugi kulgeda kõik sedavõrd lobedalt. Ka äravoolusüsteemi paigutatud andurid vajavad regulaarset hooldust, hägususe ja saaste seoseid tuleb iga anduri juures täpsustada ning süsteemi regulaarselt setetest puhastada.

Uurijad kirjutavad oma tulemustest ajakirjas Urban Water Journal.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.