Teekond vaimse abini on vahest pikk ja alguses keeruline. Kelle poole tasub pöörduda enda probleemiga? Kui palju läheb see maksma? Mis saab siis, kui ravimeetodid ei sobi? Kui abivajav inimene ei tea, mida ta ise tunneb, ei pruugi ta teada vastuseid ka nendele küsimustele.
„Esimesel korral tahtsin psühhiaatri juurde minna sellepärast, et tundsin, et mul on vaja mingeid ravimeid. Psühholoog tundus tol ajal mõttetu, sest ta ei saa ühtegi ravimit välja kirjutada,“ meenutab 20aastane Diana (nimi muudetud) oma esimest kokkupuudet vaimse tervise abiga. Psühhiaatri vastuvõtt kestis umbes pool tundi ning selle ajaga sai ta diagnoosi ja ravi.
Psühhiaater on arst, kes hindab inimese vaimset seisundit, võimalikke psüühikahäireid ning vajadusel ka seda, kas sümptomeid võivad mõjutada kehalised tegurid. Vajadusel saab psühhiaater määrata ravimeid.
AT Praksise kliinilise psühholoog-psühhoterapeudi Anneliis Tali sõnul ei pea psühhiaatri juurde minekuga ootama hetkeni, mil probleem on muutunud väga tõsiseks. „Mõnikord on psühhiaatriline hindamine vajalik ka selleks, et saada selgust, millise probleemiga on tegu ja milline abi võiks olla kõige sobivam.“ Kui sümptomid on tugevad või püsivad, mõjutavad oluliselt meeleolu, käitumist või inimene ei tule enam tavapäraselt toime, võib psühhiaatri konsultatsioon olla eriti vajalik.
Seletamatu seisund
Tervisekassa vaimse tervise valdkonna teenusejuht Helis Ojala soovitab otsida abi, kaasates perearsti. „Kui inimene pöördub esmalt perearsti poole, aitab ta hinnata vaimse tervise mure olemust ja raskust ning soovitab sobivaimat abi.“ Vajadusel saab perearst kaasata vaimse tervise õe, psühholoog-nõustaja või suunata kliinilise psühholoogi või psühhiaatri juurde. Eravastuvõtule saab üldjuhul minna ilma saatekirjata, kuid teenuse eest tuleb ise tasuda.
Keeruliseks võib osutuda õige arsti otsing siis, kui inimene ei oska ise kirjeldada, mis temaga toimub. 20aastane Sara (nimi muudetud) tahaks minna psühholoogi juurde, kuid kardab isegi mõelda selle peale. „Mul on raske kirjeldada, mis minuga toimub, enda mõtteid ja tundeid. Samal ajal tahan, et kõik lahenduks korraga.“
Sellised mõtted võivad tekkida inimestel, kes on muredega juba kauemat aega maadelnud. „Mul on vaja psühholoogi, kes selgitaks mulle, mis mul peas toimub, aga ma kardan rääkida. Päriselt kardan,“ kirjeldab ta oma tundeid.
