Anneli Fichteliuse «Rannarahva» romaanisari on teise eestikeelse raamatuni jõudnud. Võib söakalt soovitada ning kukkuda kolmandat osa ootama. Sest tõesti on hästi ja haaravalt kirjutatud raamatud. Põhjalikud romaanid, päris romaanid. Isegi kui eestirootslaste eluolu tunamineva sajandi tagumises ja mineva sajandi edumises pooles ei juhtu olema teema, millele liiga sageli mõeldud, siis väärt kirjanduse lugemine on teadagi puhas nauding ning ausalt öeldes saab tublisti targemaks ka. Täiesti mastaapne teos. Mõnes mõttes tammsaarelik, seda ka ajastu poolest, ja teises mõttes igati tänapäevane.

Jah, on meil siin mõned väga pika ajalooga rahvakillud olnud, kes tänaseks sisuliselt kadunud. Vähemalt Eestist. Baltisakslastest teame ehk enam, eestirootslastest mõnevõrra vähem. Aga võiks. Pikka aega olid nad Eesti elu loomupärane osa, nüüd vaid killuke minevikust. Siiski – miks mitte ka tulevikust? Tulevik on meie teha ning mida rohkem vanu asju meelde tuletame, seda teravama silmaga suudame uusi ette näha. Väga meeldiv lugemiselamus pealekauba.