Tartu Ülikooli teadlased kaardistasid värskes uuringus Eesti sotsiaalmeedias tegutseva laenuäri, mis hiilib kõrvale riiklikest regulatsioonidest. Teadustööst selgub, et ametliku kontrollita turg püsib elus tänu ebaseaduslikele lepingutele ja karmidele raha sissenõudmisvõtetele.
Kui kuulete sõna laenuhai, kangastub ilmselt paljudele pilt süngest allilmast ning kurja näoga tursketest mafioosodest. Nagu tänapäeval ikka kombeks, on aga põrandaalune laenuäri muundunud hoopis teistsuguseks, digitaalseks ja süstematiseeritumaks ökosüsteemiks, mis tegutseb meile kõigile tuttavas sotsiaalmeedias täiesti avalikult.
Kristjan Pulk ja Laura Inno Tartu Ülikoolist analüüsisid Eesti Facebooki laenugruppide postitusi ning intervjueerisid laenuvõtjaid, -andjaid ja võlanõustajaid. Andmeid oli neil uuringu tarvis oodatult raske koguda, sest oma tegevusest ei tahtnud rääkida kumbki osapool. Uurijad võtsid kokku ühendust 125 laenajaga, kellest soostus vestlema vaid 12. Kahekümne neljast laenupakkujast andis intervjuu viis. Lisaks rääkis paar veel käputäie võlanõustajatega.
Vaatlusperioodil oli laenuturg märkimisväärne – Eesti laenugruppides oli kokku 45 000 liiget. Neist suurimasse kuulus 14 000 inimest, kuid aktiivseid pakkujaid on sealjuures kõigest 25–30.
Intervjuudest selgus, et suurem osa inimestest võtab sotsiaalmeediast laenu esmavajaduste katteks, sest pankade jutule nad enam ei pääse. Laenuandjad õigustasidki oma tegevust tihtipeale eetilise kaalutlustega, pakkudes väidetavalt eluliselt vajalikku raha neile, kes on ametlikust krediidisüsteemist välja tõrjutud. Teisi laenuvõtjaid peibutas aga krediidi kiire ja lihtne kättesaadavus, olgugi et keskmine intressimäär küündis ligi 600 protsendini. Võrdlusena on Eestis seadusega lubatud tarbimislaenude maksimaalne krediidi kulukuse määr 45 protsendi juures.
Intervjuudest selgus seegi, et suur osa laenudest läheb hapuks. Mõni pakkuja peab korstnasse kirjutama iga kolmanda laenu. Ühel äärmuslikul juhul jättis raha tagastamata tervelt 75 protsenti laenajaist.
Kuidas selline riskantne ja ebaseaduslik turg siiski elus püsib? Selle taga on põhjalik taustakontroll ja karmid sissenõudmisvõtted. Laenajate maksevõimet ja isikut püütakse piltide ja pangaväljavõtete abil küll hoolikalt hinnata, kuid süsteemis on auke. Teadlasteni jõudis näiteid nii identiteedivargustest kui ka olukordadest, kus laen väljastati teovõimetule inimesele.
Kui klient jääb maksega hiljaks, ei anna laenajad asjadele ametlikku käiku. Selle asemel riputavad nad enamasti võlgniku pildi ja nende eravestlused avalikku häbiposti. Hirm selle ees on niivõrd suur, et inimesed soostuvadki nõutud summasid tasuma. Sageli ei ole laenuvõtjad samas isegi teadlikud, et tegelikult puudub neil igasugune juriidiline kohustus liigkasuvõtjalikke tasusid maksta. Laenuandjad ise hoiduvad aga kiivalt kohtusse pöördumast, sest ametlik sekkumine tühistaks nende lepingud ja paljastaks varjatud äri.
Teadlased kirjutavad uuringu tulemustest ajakirjas Trends in Organized Crime.