Täpsemalt valmistab probleeme tamme-võrgenditutlane (Thaumetopoea processionea). “See liik on Euroopas kiiresti levinud inimese tervist ohustav putukas, kes ei ole Eestisse veel jõudnud, kuid tema võimalikuks saabumiseks tasub juba valmistuda,” nentis Eesti Maaülikooli dendroloogia ja metsaentomoloogia kaasprofessor Ivar Sibul saates “Uudis+”.

Eesti looduses tegutsevad praegu kolooniatena mitmed teised võrgendikudujad, kellest tuntuimad on metsades ja aedades kohtatavad toominga-võrgendikoi, kasekedrik ning võrgendivaablased. Nad rajavad tihedaid siidiseid võrgendeid eelkõige selleks, et tõrjuda vihma, tuult ja järske temperatuurikõikumisi. Pesa soe mikrokliima soodustab noorte vastsete arengut ja pakub ühtlasi paljude röövputukate vastu füüsilist tõket.

Tamme-võrgenditutlane erineb kohalikest liikidest märgatavalt. “Tamme-võrgenditutlase puhul tulebki teha vahet, et tegemist ei ole koiga, vaid natuke suurema ööliblikaga. Tähelepanu ei ärata niivõrd võrgendipesad, kuivõrd nende asukad,” sõnas kaasprofessor.

Eestikeelne nimi viitab täiskasvanud ööliblika turja iseloomulikule karvatutile, ladinakeelne nimi aga vastsete erilisele käitumisele toidutaimel. Öösiti lahkuvad röövikud võrgendist ja suunduvad toitu otsima, siugledes üksteise kannul nagu akadeemilises protsessioonis. Sibul märkis: “Saksa entomoloog, kes sellele putukale üle 100 aasta tagasi nime pani, imestas väga nende röövikute liikumise üle.”

Teadusliku nime esimene osa (Thaumetopoea) tähendab tõlkes imetegijat, sest putukate ebatavaline rongkäik hämmastas teadlasi. Lihtsurelike jaoks valmistab aga ennekõike muret röövikute ohtlik anatoomia. Vastsed läbivad enne nukkumist kuus arenguetappi ning kasvatavad endale kolmandas järgus lühikesed ja teravad kaitseharjased.

Juba üks röövik kannab kehal üle poole miljoni pisikese karva, mille tipud meenutavad naha sisse kinni jäävaid harpuune. Lenduvad mürgised harjased tekitavad inimestele ränki tervisemuresid. Sibul hoiatas: “Naha või limaskesta sisse kinnituvad karvad tekitavad sügelevat löövet, silma sattudes põletikku ning sissehingamisel tugevat ärritust ja astmaatilisi hingamisraskusi. Väga tundlikel inimestel võib tekkida šokk, mis võib ilma abita viia kiiresti surmani.”

Valusad sümptomid ei taba pelgalt diagnoosi saanud allergikuid, vaid looduslik mürk vallandab tugeva reaktsiooni peaaegu kõigil sellega kokku puutunud inimestel. Seetõttu nõuab ohupiirkonnas viibimine äärmist ettevaatust. Tervisele võivad oma jälje jätta ka ammu hüljatud pesad, sest tuul kannab karvatolmu sadade meetrite kaugusele.

Kahjuri põhjasuunalist levikut soodustab suuresti globaalne kliimamuutus. Liblikad munevad suve lõpus tammeokstele ja järeltulijad peavad koorumiseni talvituma. Varem hävitas tugev pakane suurema osa munadest ja takistas liigi kiiret levikut, ent pehmemad talved aitavad putukatel uutel aladel kevadet oodata, et siis kohe tammelehti süüa.

Kliimamuutuse kõrval hõlbustab sissetungi teistsugune ökosüsteem. Kuigi spetsialiseerunud kiskjad ja linnud suudavad tammevõrgenditutlase kookonist läbi murda, jätab tutlane uutele aladele liikudes peamised looduslikud ohjeldajad kaugele seljataha. Sibul selgitas: “Looduslikud vaenlased – mitte ainult linnud, vaid ka erinevad teised putukad, näiteks jooksiklased ja parasitoidid – ei levi liigiga sama kiiresti kaasa. Nad jäävad levikust natuke maha ja seetõttu saab putukas uutel aladel rahulikult toimetada.”

Ööliblikas teeb suuri levikuhüppeid tihti ettevaatamatu inimtegevuse tõttu. Näiteks satub tammevõrgenditutlane uutesse riikidesse Kesk-Euroopast pärit nakatunud tammeistikutega. Ilmekas näide pärineb 2024. aastast, kui Taanis avastati linna sattunud tugev asurkond, mis levis sinna suure tõenäosusega just imporditud istikutega.

Et ohtu Eestis varakult märgata, peavad looduses liikujad silmad lahti hoidma. Sibul soovitas ebatavalist võrgendit või puutüvel rongkäigus liikuvaid karvaseid röövikuid nähes neid turvalisest kaugusest pildistada. Fotod ja asukohateave tuleks saata põllumajandus- ja toiduametile või keskkonnaagentuurile. Taani asurkonna avastas samuti tavaline looduses liikuja, kelle kiire teavituse peale leiti lõpuks sadadelt tammedelt üle tuhande ohtliku pesa.

Nakatunud puude puhastamine on aga ohtlik, kallis ja ränk töö. Sibul nentis: “Ühe puu puhastamine mitte ainult röövikutest, vaid ka nende tegutsemisjälgedest nõuab väga palju aega ja vahendeid ning on rahaliselt väga kulukas. See ei taga, et puu kahjulikest karvadest täielikult puhtaks saaks.”

Pärast päästeoperatsiooni ähvardab mürgioht ümbruskonda edasi, sest kõiki mikroskoopilisi harjaseid puukoorelt ei suuda kohe maha pesta isegi tugev vihm. Teadlane lisas: “Kolded, kus putukas on tegutsenud, jäävad ohuallikaks mitmeks aastaks ka pärast puude põhjalikku puhastamist. Parem on, kui see putukas meile ei jõua, sest tagajärjed kujutavad elanikkonna tervisele väga suurt ohtu.”