
Inimene võib õppida ruumi «nägema» pelgalt suuga tehtud naksatuste ja tagasi peegelduvate helide abil. Uuringud näitavad, et selleks ei pruugi kuluda aastaid, vaid piisata võib kümnenädalasest harjutamisest. Veelgi üllatavam on see, et õppimise käigus hakkab muutuma ka aju, sealhulgas piirkond, mida peetakse tavaliselt nägemiskeskuseks. Delfiinide aju uurimine lisab vihje, et kajalokatsioon tugineb keerukale koostööle kuulmise, liikumise ja ennustamise vahel. Kas inimese ajus on see võime olnud kogu aeg varjul?
Nahkhiired, delfiinid ja… linnatänaval liikuv inimene – kõiki võib ühendada üks oskus: võime «näha» heliga. Värsked uuringud viitavad, et kajalokatsioon ei ole pelgalt eksootiline loomariigi nipp, vaid midagi, milleks on valmis ka täiskasvanud inimaju.
Kuidas muutub aju, kui hakata teadlikult klõpse kuulama? Ja miks võivad vastused peituda ajupiirkondades, mida oleme seni seostanud hoopis millegi muuga kui «kuulmisega nägemist»?
