Eesti politsei, prokuratuur ja kohtud ei ole ammu enam siin selleks, et tavalist inimest aidata või kaitsta. Nendest ametkondadest on saanud tundetud ja karmid kupjad, kelle ainus eesmärk on kodanikku hirmutada ja riigikassat täita. Tavaline kodanik on selle masina jaoks lihtsalt üks number, kelle taskust tuleb võimalikult palju raha kätte saada.
See, mis toimub, ajab lihtsalt vihale. Riigikogu otsustas tõsta trahvid kahekordseks. Seda ei tehtud selleks, et tänavad oleksid turvalisemad. Seda tehti puhtalt selleks, et lappida riigieelarve auke. Riik paneb trahvirahad juba ette eelarvesse kirja. See tähendab, et riik lausa ootab ja vajab, et sa eksiksid. Nad ootavad sinu viga, et saaks sulle kohe trahvi kaela väänata. See on nagu ametlik väljapressimine, kus masinad ja ametnikud töötavad nagu konveieril. Sõidad grammigi kiiremini ja kohe oled riigi jaoks rahamasin.
Kogu see süsteem töötab ainult ühes suunas — kuidas sind süüdi mõista. Eestis hakatakse kohe otsima kurjategijat ja kui sa nende hammasrataste vahele jääd, ei huvita kedagi sinu inimlik mure või see, mis tegelikult juhtus. Tähtis on ainult paragrahv selga suruda ja karistus ära teha.
Kohtupraktika näitab selgelt, kuidas inimesi lihtsalt menetletakse surnuks. Kohtuprotsessid käivad aastaid, hävitades inimese tervise, närvid ja rahakoti. Ja siis, pärast aastatepikkust piina, öeldakse talle kiretu näoga: „Oeh, vabandust, tegelikult polegi kuritegu.“ Riik ei korva seda elamata jäänud aega ega lõhutud elu mitte kunagi.
Selle karistushüsteeria keskel tekib õigustatud küsimus: kuhu see trahviraha siis üldse läheb? Vastus on lihtne — see kaob riigieelarve ühisesse katlasse. Sellest ei ehitata turvalisemaid teid ega parandata inimeste elujärge, vaid toidetakse sedasama ametnike aparaati, mis meid karistab.
Isegi politseitööd pannakse tegema vabatahtlikud abipolitseinikud, kes ei saa selle eest palka. Nad läbivad lühikesed kursused ning saavad õiguse kaaskodanikke kontrollida ja patrullida. Riik hoiab palgakulude pealt kokku, aga trahvikonveieri laseb ikka täistuuridel käima. Nii hakkavadki ühed kodanikud teisi kodanikke riigi käsul trahvima.
Kõige hullem on see, et seesama karistussüsteem on seestpoolt mäda. Kui prokurör ise jääb vahele paberite võltsimisega, siis see näitab, kui ülbeks on riigiametnikud läinud. Endal on neil suured õigused ja võim teha, mis tahavad, aga tavalist inimest kiusatakse ja pigistatakse iga väiksema asja pärast viimase sendini.
Meie riigiametid käituvad nagu vanad kurjad mõisavalitsejad. Tavalisest kodanikust on tehtud riigi vaenlane, keda peab valvama, karistama ja maksustama.
Rainis Lipstok