Samas võib rõõmustada, et üle pika aja on kalakotkas tulnud tagasi Lääne-Eestisse.
“Pärnumaale kolimine – see suur sündmus on kindlasti aset leidnud looduse taastamise ja hoidmise tarkade otsuste tulemusel. Ühtpidi on meil Sindi pais likvideeritud ja kalad tõesti saavad liikuda jälle Pärnu jõe ülemjooksule. Üüratult suured ja sobivad toitumisalad on taas kalakotka jaoks vabad ja seal on ka kala, mida süüa,” rääkis ornitoloog Indrek Tammekänd.
Samuti on Pärnumaal uhked metsakaitsealad, kus kalakotkas leiab sobivaid pesapaiku ja -puid. “Vähemalt 200 aasta vanused sageli, kõige uhkemad ja võimsamad männid, mille latva siis kalakotkas oma pesa teeb,” märkis Tammekänd.
Kalakotkas vajab kodupiirkonnaks hästi suurt ala. Sageli käiakse saagilennul isegi 30 kilomeetri kaugusel oma pesast.
Seetõttu väga palju kalakotkaid Eestimaale mahtuda ei saagi, kuid kindlasti võiks neid olla rohkem, kui tänavu Pärnumaal kindlaks tehtud kolm pesitsevat paari.
Tammekänd ütles, et kui Pärnu jõgikonna kalavarud veelgi taastuvad, siis on lootust kindlasti. Eks armastus käib ikka kõhu kaudu.
“Ei ole küll sellist infot, et nad tingimata eelistaksid ühte või teist, aga pigem ikka seda, mida on rohkem. Enamasti on need lepiskalad, mida nad võtavad, nii et konkurents kalameestega liiga tihe ei ole,” sõnas Tammekänd.
Tammekännu sõnul on lausa üllatav, kui suurt saaki suudab kalakotkas vedada. Tavaliselt ootab seda pesas kaks või kolm poega, kuid iga aasta pesitsemiseni ei jõuta – nii, nagu inimesed, valib ka kalakotkas järelkasvuks õige aja.