Kati Rostfeldti artiklis „Jäätmereformi tegelik hind alles selgub” on rohelise ülemineku olemus paljastatud nii et luu paistab. Ilusate lubaduste aeg sai 1. juulil 2026 lõplikult läbi. Algas kõrgemate arvete ajastu. See, mida müüdi kui edumeelset ringmajandust, osutus klassikaliseks roheliseks röövimiseks – uuskommunistlike ja naiivsete maailmapäästjate entusiastlikuks projektiks, mis on rajatud otsestele ja jultunud valedele.
Kliimaministeerium kinnitas kaks aastat järjest, et reform ei tõsta hindu. Sorteeriv leibkond maksab vaid 3–5 eurot kuus lisaks. „Müütide murdmise” materjal lükkas hinnatõusu väited tagasi. Asekantsler Ivo Jaanisoo väitis Riigikogus, et ühiskonna kogukulu ei muutu, sest ebaefektiivsus kaob. Täna on need valed ise prügikastis.
Tallinnas kerkis segaolmejäätmete vedu keskmiselt 63 protsenti, Kohtla-Järvel ligi kolm korda. Biojäätmete mahuti tühjendamine kallines samuti. Ka sorteerija maksab nüüd rohkem kui enne reformi. „Kes sorteerib, maksab vähem” osutus lollilõksuks.
Need pole juhuslikud numbrid. Riiklik saastetasu tõus (ladestamine ~30 eurolt 90 euroni tonnilt, uued põletustasud 50–60 eurot tonnilt) kandub otse jäätmevedajatele, sealt ettevõtetele ja lõpuks tarbijale.
Kaubandus, toitlustus, tootmine, ehitus – kõik saavad heleda litri. Pakendikäitluse kulud kasvavad ettevõtjate hinnangul kordades. Toiduainete hinnad saavad lisasurve.
Ettevõtlusorganisatsioonid – Tööandjate Keskliit, Ringmajandusettevõtete Liit ja Toiduainetööstuse Liit – hoiatasid sellest juba enne seaduse vastuvõtmist. Neid ei kuulatud. Kanaemade silmakirjalik ideoloogia võitis.
See on tüüpiline uuskommunistlik projekt. Väike eliit roheliste valetajate, petiste ja kelmide hulgast otsustab, et Eesti peab saama Euroopa Liidu eesrindlikuks maailmapäästjaks.
Loodusele ja kliimale lubatakse hüpoteetilist kasu kauges tulevikus. Numbrid inimeste ja ettevõtete arvetel on seevastu väga konkreetsed ja julmad. Kulud kasvavad kohe. Usaldus kaob kiiresti. Rohepöörde kõige kallim ressurss on usaldus, kirjutas Rostfeldt tabavalt. Seda usaldus on nüüd röövitud koos heauskse ohvri rahakotiga.
Reformi eesmärk – rohkem materjali ringlusse – on iseenesest mõistlik. Aga seda ei saa teha läbimõtlematu kobarreformiga, mis jätab omavalitsused hinnatõusu teataja rolli, muudab lepingud segaseks ja lisab uut bürokraatiat.
Tulemus on vastupidine: inimesed vihastavad, sorteerimine saadetakse pikalt ja majandus kannatab. Eesti ressursitootlikkus on Euroopas tagumises otsas, kuid selliste tõmblemistega sinna see ka jääb.
Roheliste muinasjutud on omadega õhtal. Rahanumbrid on teie ees. See pole enam „kliimapoliitika”. See on roheline röövimine – ideoloogiline maksustamine, mis kandib raha riigi taskusse, rikastab rohelist bürokraatiat ja vaesestab tavalist eestlast. Hullumeelne hinnatõus ei too kaasa mõõdetavat keskkonnavõitu, vaid toidab vaid pooletoobise eliidi enesepettust.
On aeg tunnistada, et roheline üleminek sellisel kujul on läbikukkunud eksperiment. Eesti ei pea olema Brüsseli roheliste utoopia katsepolügoon. Inimeste ja ettevõtete reaalsed kulud peavad olema prioriteediks, mitte hüpoteetilised tulevikumudelid. Valedele ehitatud poliitika variseb alati kokku. Prisked arved toovad kauaoodatud kokkuvarisemise veelgi lähemale.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 17.07.2026