Ajakirjanduse vahendusel on juba eelarvearutelud käima tõmmatud. Reformierakonna juhatus juuni keskel tegi avalduse, et eelarvepuudujääki peaks hakkama vähendama, järgmisel aastal oleks puudujääk neli protsenti, mis tähendaks suurusjärgus 400 miljonit eurot kärpeid ja edasi (liigutaks defitsiidi vähendamisel) sammuga 0,5 protsenti (aastas). Aga mis järgnes? Eesti 200 juht Kristina Kallas ütles Vikerraadios, et nii kaua kuni sõda Ukrainas käib, eelarvedefitsiiti ennaktempos ei saa vähendada. Näiteks õpetajate palgatõusuks on hoopis raha juurde vaja 90 miljonit. Siseminister Igor Taro teatas, et eelarvestrateegiasse tuleb lisada kulu 250 miljonit, et viis uut kopterit ja uus seirelennuk hankida. Välisminister Margus Tsahkna, kes varem on endast rääkinud kui kärpekrokodillist, on nüüd midagi sellist öelnud, et inimesed ootavad, et kaitseinvesteeringute kõrval peab ka muu elu edasi minema. Kristen Michal, mis teie vastuargumendid on Eesti 200 poliitikute seisukohtadele?
Olen päris mitmes valitsuses olnud ja päris mitut riigieelarvet teinud erinevates rollides. Eks eelarve tegemisele alati eelneb väga suur hulk, nagu teatris öeldakse, lavalist võitlust erinevate asjade üle. Ametkonnad tulevad välja sõnumitega ja tihtipeale tuleb see ametkondade tasandilt, et öeldakse kuidas kuskil on – see toru on katki ja kui me seda toru ära ei paranda, siis kogu maja ujutatakse üle. See on tavaline suvine eelarvekõneluste foon. Ja kõigile neile öeldakse kenasti, et augusti lõpus tuleb rahandusministeerium eelarveprognoosiga ja seejärel otsustatakse, mis mahub järgmise aasta eelarvesse ja mis ei mahu.
Aga valitsusliikmed ei ole kuidagi kõvema südamega inimesed kui keegi teine, vastupidi – nad tihtipeale on isegi hellema südamega inimesed. Aga eelarve on piiratud suuruses, sinna mahuvad ainult teatud asjad. Mis tähendab seda, et kui me tahame eelarvedefitsiiti piirata – ja kaitsekulutused on seda oluliselt suurendanud, me oleme võtnud laenu ja kaitse jaoks on seda vaja, kõik on sellega ju päri lõppkokkuvõttes – siis tuleb ikkagi püüda iga aasta eelarvet väiksema defitsiidiga teha ja tuleb ka seekord seda teha. Aga ma lihtsalt meenutan, et 2024. aastal me suutsime oluliselt kokkuhoidlikumalt majandada, 2025. aastal suutsime oluliselt kokkuhoidlikumalt majandada ja suudame ka sellel aastal. Nii et see valitsus on suutnud, hoolimata sellest, mida räägitakse, panna kõvasti raha kaitsesse, majandus on kasvule pööratud ja suudame ka eelarve korda teha.
Eelmisel nädalal ilmus Eesti Ekspressis hästi põhjalik lugu rahandusminister Jürgen Ligist ja sellest loost tuli välja, et tema pole volitust eelarvekärbeteks ja defitsiidi alla nelja protsendi viimiseks veel saanud ja et Reformierakonna juhatuse otsus ei ole rahandusministrile siduv. Kuidas siis nii – kas juba praegu ei peaks hakkama rahandusministeeriumis tegema ettevalmistusi? Kuidas teie näete, kas peaks andma Ligile suunise, et ta annaks suunise edasi ametnikele, et teeme juba arvutusi, kuidas see neli protsenti defitsiiti saada?
See kõik on eelarveprotsessis augusti lõpus, septembris, vajadusel oktoobris, selleks eelarveprotsess ongi. Selles võtmes on õigus, et ega erakondade juhatused ei tee eelarvet, vaid ikka valitsus. Valitsus esitab eelarve riigikogule ja nii on see kogu aeg•
•
More olnud.
Mäletan erinevaid inimesi erinevate argumentidega, kes on arvanud, et eelarves on üks, teine või kolmas asi valesti. Vähemalt seda osa tuleb kiita, et öeldakse, kirjeldatakse, pakutakse välja ideid. Jah, kõik ideed ei leia heakskiitmist, mõned ideed on juba läbi kaalutud, nagu ametnike puhkusepäevade lühendamine, mille kohta rahandusministeerium ise ka ütles, et need arvutused juba eelmine aasta ei pidanud paika, et sealt selline kärbe tuleks, ja lükkasid selle ise ümber.
Samamoodi ei saa juba käima pandud objekte seisma panna.
Ma seda valestardiks ei nimeta, seda suvist nii-öelda eetritäitmist erinevate vajaduste üles loetlemisega. Hea, kui teiselt poolt tuleb ka tasakaalus kärpeettepanekuid.
Tulidki, teie mõjukatelt erakonnakaaslastelt, endistelt rahandusministritelt Mart Võrklaevalt ja Aivar Sõerdilt kärpeettepanekud umbes saja miljoni euro ulatuses. Nende visiooni kohaselt võiks edasi lükata Tartu südalinna kultuurikeskuse ehk Siuru rajamise, kärpida jõukatele linnadele ja valdadele mõeldud rahaeraldist riigieelarvest, vähendada riigipalgaliste puhkuseid ja võib-olla tõsta ka arsti visiiditasu. Kas mõni nendest ettepanekutest teile on sümpaatne?
Kärpeid me peame igal juhul jätkama. Ma ütlen kontekstiks, et me oleme alates Kaja Kallase valitsustest ja minu valitsustega kärpinud umbes 1,4-1,5 miljardit ja nagu Andrus Ansip omal ajal ütles, et lõpuks tuleb ikka kärpida põhiliselt unistusi ja plaane. Me oleme tõmmanud kõvasti koomale erinevates asutustes. Hästi sümboolseks sai töötukassa, kus ligi viiendik töötajatest pidid ennast ise töötukassas arvele võtma, sest me tõmbasime koomale. Statistikaamet pakitakse kokku, kolib teise majja. Maa- ja ruumiamet – viiendik töötajaid vähem. Nii et me tõmbame pidevalt koomale. Kärped tihtipeale on populaarsed ideena, aga mitte konkreetsetes kohtades.
Siuru kohta on Tartu linnapea Urmas Klaas ka ise öelnud, et ilmselt selle ettepaneku tegijad ei tea, et see protsess on juba lepingutes ja töö käib. Veel kord – investeeringute kärpimine tihtipeale ei ole nii mõjus kui jooksvate kulude (puhul).
Teiseks, ametnike puhkusepäevade kohta ma juba ütlesin, et rahandusministeerium ütles, et loodetud 50 miljoni euro kokkuhoidu sealt ei paista. Ma meenutan ka, et ma tegin omal ajal avaliku teenistuse reformi ja tollal oli kokkulepe väga lihtne – avalikus teenistuses olevad ametnikud ei saa streigiõigust. See oli see tasakaal, miks lepiti kokku puhkusepäevad 35 ja 28. Kui me nüüd ütleme, et me seda muudame, siis me peame avalikus teenistuses inimestele andma ka streigiõiguse ja siis me peame endalt küsima, kas me ühiskonnas seda kokkulepet muudame. Aga see on hoopis teine debatt.
See ettepanek, et kärpida jooksvaid kulutusi, tõmmata koomale erinevaid tegevusi, sellega tegeleb valitsus nii või teisiti. Suund tõmmata koomale minu meelest on avaliku sõnumina täiesti arusaadav, seda me peame riigina tegema, aga me peame hoolega üle vaatama, kust seda saab teha ja kust seda ei saa. Nii et neid ettepanekuid tuleb käsitleda suvisele ajale kohaselt, et keegi pakkus oma mõtted välja. Aitäh, aga me vaatame kogu pildi ikkagi tervikuna üle.
Aga kärpida jõukatele omavalitsustele riigieelarvest suunatavat raha – pidades silmas Tallinnat-Tartut ja veel mõnda omavalitsust?
See on minu meelest omamoodi habemega anekdoot. Ma mäletan Marti ja Aivarit, kes tegelikult sellesama Robin Hoodi (omavalitsustele eraldatava raha ümberjagamine vähemajõukamate omavalitsuste kasuks – toim.) vastu võitlesid. Sellega ma olen nõus, et Tallinn, minu kodulinn, tihtipeale kasutab seda raha väga veidral moel, raha tundub üle olevat. Aga samal ajal nendel (suurematel) linnadel on ka suurem koormus avalike teenuste mõttes. Nii et seda kõike tuleb tasakaalus üle vaadata. Ei olnud see Robin Hood ka tingimata nii populaarne. Ja ma meenutan, et suuremad piirkonnad nii või teisiti panustavad Eesti majanduse arengusse rohkem.
Kõik need asjad saab rahulikult läbi arutada nii eelarveprotsessis kui ka laiema regionaalse tasakaalustatuse mõttes.
Aga idee tõsta arsti juures käijatele visiiditasu?
Seda me oleme juba teinud.
Ilmselt peeti silmas, et veel.
Võib-olla nad peavad seda silmas, aga me just seda tegime ja selle eesmärk oli pigem, et saada koormust kuskil vähemaks, mitte üksiti eelarvetulu. Tervisekassa on tõmmanud ennast koomale, ma mäletan eelmisest arutelust, et juba 70 miljonit erinevaid kärped on leitud ja otsitakse veel.
Üks projekt, mis kindlasti aitab meil tervishoiuraha kokku hoida, tuleb hoopis lisaeelarvest, mille vastu Aivar ja Mart ise olid ehk tehisintellekti projekt ehk kui tulevikus läheme perearsti või pereõe juurde, siis aeg•
•
More, mis perearstil ja pereõel kulub üleskirjutamise peale, selle saavad masinad ära teha, see tähendab seda, et see aeg•
•
More arstil jääb meie jaoks, saab rohkem patsiente vastu võtta, saab koormust ringi jagada. Nii et selles võib peituda hoopis suurem kokkuhoid kui mehaanilises tasu tõstmises.
Aga ehk võib hoopis nii minna, et lisa kärpima ei peagi. Rahandusministeerium äsja teatas, et mai lõpu seisuga oli valitsussektori puudujääk 1,6 protsenti SKP-st ja maksulaekumised kasvasid jõudsalt. Võib-olla väheneb aasta lõpuks puudujääk juba iseenesest prognoositud 4,5 protsendi tasemelt allapoole nelja protsenti?
See on selle aasta eelarve, me räägime (nelja protsendini jõudmisel) ikka järgmisest eelarvest. Selles mõttes õige küll, et 2024. aastal me ju plaanisime ka ligi miinus kolm protsenti defitsiiti ja see tuli 1,7, kui ma mälu järgi ütlen. Eelmisel aastal planeerisime ka miinus kolm protsenti ja tuli esialgse hinnanguna 1,2, hiljem miinus kaks ehk 400–500 miljonit olime kokkuhoidlikumalt toimetamas.
Ma arvan, et see aasta suudame ka kokkuhoidlikumalt toimetada, vähem kulutada. Majanduse pilt, kui vaatame – tööpuudus on viimase viie-seitsme aasta kõige madalam, inflatsioon on alla minemas. Tööturg on tugev ja majanduskasvus oleme juba oma regiooni kiireimini kasvavate majanduste hulgas. See pigem annab lootust, et pilt on parem. Aga oleme valmis, et peame ikkagi unistusi kärpima, nagu Andrus Ansip omal ajal ütles, et ei ole võimalust kulutada valimatult, vaid tuleb jälle kuskilt koomale tõmmata. Sellepärast ongi nii, et suvisesse debatti kõik, kes poliitikas on kogenud, võivad üsna rahulikult suhtuda – eks mõtted visatakse välja, räägitakse katkistest torudest, puuduvatest asjadest ja kui sügisel jõutakse eelarvearutelu juurde, siis lähevad asjad üsna detailseks.
Ja tegelikult need (Taro soovitud PPA) kopterid ikka ei tule?
Ma arvan, et kopterid tulevad, aga pigem sellest rahastusest, mis on järgmine Euroopa Liidu eelarveperiood. Aga eks seda debatti peame sügisel, sest lõppkokkuvõttes on nii, et kui sa midagi tahad osta, siis millestki muust pead sa loobuma, sest alternatiiv oleks makse tõsta ja mina olen öelnud, et makse me ei tõsta, makse me just langetasime. Eesti ajaloo suurim maksulangetus oli. Tänu sellele on ka majandus liikuma hakanud, kasvama hakanud, inimestel on lihtsam. Võib-olla mitte kõigil ja igaühel alati, aga üldiselt majanduses on pilt juba näitab taastumist. Nagu SEB ka ütles, et majandus näitab taastumisele pöördumist.
President Alar Karis, kui te käisite eelmisel reedel tema juures, andis ise teada, et ta uuris peaministri ehk teie käest valitsuse sammude kohta madala avaliku toetuse tingimustes. Kuidas te vastasite presidendile – milliste sammudega on kavas Eesti inimeste heaolu ja usaldust valitsuse vastu kasvatada?
Me rääkisime ikka peamise teemana NATO tippkohtumisest Ankaras. Ma arvan, et Eestis vist naljalt kedagi ei ole, kes ei oleks rahulolu selle üle väljendanud, kuidas (tippkohtumine) läks. Kõikide muude igapäevaste murede üle , kui tees on auk või parajasti midagi muud on elus mureks, on see, kas julgeolek on tagatud, number üks. Ja G7 kohtumine enne seda ja Ankara tippkohtumine läks meie vaatest, ma ütleks, praktiliselt kümme kümnest. Sõnastati see, et NATO toimib, artikkel viis on raudkindel. Samamoodi kinnitati üle kaitsekulude kasv, just vastusena Venemaa ähvardusele; kinnitati üle see, et Ukrainat toetatakse.
Enne seda saime Ukrainaga teha laiema kaitsekoostööleppe, mida droonileppe nime all tuntakse. Nii et müts maha nii kaitse- kui välisministeeriumi kui ka minu meeskonna kui ka kaitseväe meeskonna ees. Delegatsiooni juhina ma saan öelda, et meil läks väga hästi ja selle ettevalmistus kestis väga pikalt. Väga paljud inimesed, muuhulgas suursaadik Jüri Luik ja väga paljud teised, olid kõvasti vaeva näinud.
See oli (Karisega rääkides) peateema. Sinna kõrvale (rääkisime), et meil on pilt parem julgeoleku vaatest, me panustame kaitsesse, me oleme NATO tipp-panustajad ja majanduspilt on ka taastumisele pöördunud, hinnatõus läheb alla ja nii edasi. Et üldine pilt on parem ehk kas ei peaks rohkem rääkima ka sellest, mis on õigesti, sest väga palju annavad avalikkuses tooni ju need, kes räägivad, mis kõik on valesti.
Üldjoontes ma heatahtlikku õlalepatsutust hindan. Loomulikult peame rääkima rohkem nendest asjadest, mis on hästi, aga kuidas mul seda meedia loogikat muuta õnnestub? Tõenäoliselt ei õnnestu. Mina peaministrina teen seda, et ma püüan seda kirjeldada, kuidas Eesti elu on, mida me saame teha selleks, et inimestel paremini läheks ja et Eesti oleks hoitud ja kaitstud. Kahte asja ma olen lubanud, et Eesti on kaitstud ja majandus saab kasvama, seda me oleme ka teinud. Aga rohkem tuleb sellest rääkida. See lühidalt oli ka minu vastus presidendile, nii et ma kindlasti hindan seda sõnumit, et tuleb rohkem rääkida ka headest asjadest.
Ma testin veel ühte teemat, mis avalikku tähelepanu eelmisel nädalal sai. Diskussiooni põhjustasid sotsiaalministeeriumi tellitud analüüsis välja pakutud alkoholitarvitamise vähendamise arengu suunad, kus pakuti kaalumiseks välja, et lühendada müügiaega. Seal pakuti lahendusena tasulisi müügilitsentse, võimalikku aktsiisitõusu. See arutelu läks väga tuliseks, aga mis teie vaade peaministrina on? Peate te olulisemaks vajadust alkoholikahjusid vähendada ja selleks uusi regulatsioone vastu võtta, et vähendada kättesaadavust ja nii edasi, või on teie visioon praegu, et olulisem on hoida ettevõtlusvabadust ja mitte karmistada alkoholiga seotud regulatsioone?
Pikka aega olen olnud ka majandusminister, keda erinevad sotsiaalministrid pigem vaatasid sellise pilguga, et kes seisis sellistel teemadel rohkem ettevõtlusvabaduse poole peal. Ma ütlen siiski, et ega see valik ei ole tervise ja ettevõtlusvabaduse vahel. Kõik saavad aru, et alkoholi tuleb tarbida arukalt, et sellest tulenevaid kahjusid tuleb vähendada. Eestis alkoholikahjud on ju reaalsus, nii et kui me saame midagi teha üheskoos selle vähendamiseks, on mõistlik.
Parim mõjutaja alkoholi puhul – ja ma ei usu, et see tänaseks palju muutunud on – on ikkagi see, milline on alkoholi hind. See tähendab seda, et aktsiisitõusud, erinevad sammud mõjutavad seda, kui palju ostetakse mingit alkoholi ja kuidas need sammud on.
Teisalt ka kättesaadavuse reeglite järgimine. Mida me oleme ka debateerinud, et teatud kaupade puhul kättetoimetamisteenused ja poodide kullerid peavad kontrollima, kes selle kätte saab.
Seda debatti tasub Eestis pidada, kuidas alkoholikahjusid vähendada, aga meil on ka üks üsna halb kogemus sellest, (Jevgeni) Ossinovski plaan järsult tõsta alkoholi hinda, mis viis selleni, et inimesed läksid protestiks ja ka hinna tõttu Lätti alkoholi ostma. Me viisime mitusada miljonit, ma ei tea, kas ligi 300 miljonit sinna ära makse, mida meil oleks kohapeal vaja olnud. Ka muuhulgas tervisevaldkonda. Tulemuseks oli see, et inimesed ostsid suuremad varud ja need pöörati täitmisesse.
Alkoholipoliitika peab olema läbimõeldud ja selline, et ühiskond ütleb jah, me saame aru, et hind peab olema selline, et see ei ole liiga kättesaadav, see ei muutu ajas kättesaadavamaks. Piirangud on arukad ja mõistlikud, kui inimesed saavad aru, miks see nii on.
Aga miks on ikkagi nii, et, et alkoholimüügi osas pigem on regulatsioone leevendatud, näiteks alkoholiregistri osas, aga samal ajal näiteks rannakalurite jaoks bürokraatiat keerab riik koos Euroopa Liiduga juurde? Käisin Kihnus puhkuse ajal ja kalurid kurtsid, et nüüd uus reegel tuleb, et kaalumise juures tulevikus peab sadamas olema kas ametnik, sõltumatu kolmas isik või peab kaamera sinna üles panema. Miks on nii, et ühel pool vähendate regulatsioone, aga teisel pool, kus inimesed teevad rasket tööd, seal justkui tuleb juurde?
Harrastuskalamehena ütlen ma, et minu meelest see on lollakas reegel. Selliseid asju ei peaks tulema, et me ise loome juurde bürokraatiat. Me näeme ettevõtjatega koos kohutavalt vaeva, et erinevaid reegleid muuta ja seesama alkoholiregister oli tegelikult üks bürokraatlik moodustis, mida keegi ei vajanud ja mis ei aidanud millelegi kaasa. Selle me suutsime ära kaotada. Me oleme suutnud planeerimist lihtsamaks muuta, me oleme suutnud kasutuslubade saamist lihtsamaks muuta, väga palju asju oleme suutnud ära muuta.
Aga miks samal ajal tulevad teises sektoris kaluritele jaburad reeglid juurde?
Tunnistan ausalt, et olen olnud sõidus, aga me peame selle kindlasti üle käima, et miks see nii on. Võib-olla Euroopas kuskil on probleem, et kui mitukümmend kilo (kala) kuskil kaalub, mitu inimest midagi saab. Mina olen seda jaburaks pidanud ja minu meelest see ei ole arukas asjade ajamise viis. Võib-olla sellepärast, et mulle meeldib kala püüda, olen ma kalurite poolel, aga mulle ei meeldi ka bürokraatia.
Mainisite, et olete palju viimasel ajal Euroopas ringi sõitnud, teiste riigijuhtidega kohtunud. Niinimetatud ETS-i (heitkogustega kauplemise süsteem – toim.) sõprade klubi, Põhjamaad, Hispaania More ja Portugal, leiavad, et tuleks nii edasi minna nagu seni. Euroopa Komisjon reedel tuleb ETS-i ettepanekute paketiga välja. Aga need viis liikmesriiki on öelnud, et ei, läheme edasi nii nagu seni, ei peaks seal mingit leevendamist olema. Nemad ei ole seda meelt nagu teie ja nagu Eesti, et ETS 2 tuleks täiesti ära jätta. Kui te nüüd olete ringi sõitnud, mida te olete teinud – olete te nende viie liikmesriigi peaministriga ka sel teemal rääkinud, püüdnud neid ümber veenda, et nad enam ei oleks meie vastu selles teemas?
Viimati pidasime debatti ülemkogul, kui olid peaministrid ja riigijuhid koos. Vahepeal on toimunud Ankara kohtumine, mis oli julgeolekukohtumine, ja Pariisi kohtumine, mis oli tahtekoalitsiooni kohtumine. Need olid eeskätt sõjalist-julgeolekut puudutavad ja Ukraina aitamist ja Venemaa survestamist, seal ETS jutuks ei tulnud. Ja Berliinis rääkisime julgeolekust ja Viinis samamoodi.
Kas kuluaarides olete (ETS-i pooldajatel) nööbist vist kinni võtnud?
Juttu on olnud. Euroopa Komisjon nüüd tuleb oma ettepanekutega välja, siis kõik saavad neid hinnata ja debatt jätkub. Mõned aastad tagasi pidasime omavahel arutelu, et kas ETS 2 on võimalik edasi lükata ja oli küll võimalik. Ma arvan, et ootame komisjoni ettepanekud ära, kas need on piisavad, head-halvad, siis võtame seda hinnata ja ma arvan, et oktoobris, kui on ülemkogu, ilmselt seal energeetikadebatid jätkuvad.
Mis on teie sõnum kliimaministeeriumi ametnikele, kes ikkagi, ma saan aru, on valmistunud ETS 2 siseriiklikku õigusesse ülevõtmiseks? Mingit eelnõu ei ole ametlikult, aga ma saan aru, et mustand ikkagi kusagil juba on. Kas ametnikud peaks lõpetama töötundide kulutamise ETS 2 siseriiklikku õigusesse ülevõtmise regulatsiooni ettevalmistuseks?
Sama positsiooni on ka kliimaminister ju valitsuse positsioonina öelnud ja meil on selleks ka Euroopa Liidu asjade komisjoni mandaat: meie soov on ETS 2 edasi lükata ja tühistada, sest vigur on selles, et selle bürokraatia hulk kliimaeesmärkidega ei ole vastavuses. Võib aru saada eesmärkide saavutamise soovi ja mina pigem olen alati uue tehnoloogia ja puhtama looduse poolel, aga see on lihtsalt liiga bürokraatlik, et seda õnnestuks teha või vähemalt nii, et see oleks edukas. Nii et seetõttu on see ka ametlik valitsuse ja riigi positsioon. See ei ole kuidagi muutunud.
Te tulite Pariisist Ukraina tahtekoalitsiooni liidrite kohtumiselt. Seal oli juttu ka, kuidas saada vastu Venemaalt lähtuvatele ballistilistele rakettidele. Aga mis praktikas muutub: kas Euroopa ladudest liiguvad Patriotid Ukrainasse, kas Saksamaa lõpuks annab Ukrainale Taurused?
Pariisi tahtekoalitsioonis arutati palju asju, kõik ei ole kindlasti avalik informatsioon, aga liitlased teevad tõesti tööd selle nimel, et Ukraina saaks juurde erinevat relvastust. Seda on vahepeal püütud juurde hankida ja kindlasti on riike, kellel on seda rohkem, et saaks juurde ka antiballistilist relvastust. Mõni riik on ehk valmis oma varusid jagama. See töö kõik ei ole detailides avalik, sest kahjuks ka Vene saatkonnas on võime raadiot kuulata.
Tahtekoalitsioon on jõudmas sinnamaani, et sõjaline planeerimine, milles ka Eesti ühe riigina osaleb, jõuab lähiajal praktiliste harjutusteni ja koostöötamisteni, et me oleksime võimelised ka sellel hetkel, kui on vaja, neid samme astuma. Eesti on väljendanud valitsuse tasemel valmisolekut osaleda seal kompanii suuruse üksusega, kui Ukraina ja Venemaa vahel vaherahu peaks tulema. Need on kutselised kaitseväelased nagu alati välismissioonidel ja selleks me küsime ka parlamendilt mandaadi, kui see aeg•
•
More peaks kätte jõudma.
Nii et praegu on tahtekoalitsioon tegemas ka reaalseid sõjalise planeerimise samme ja ühel hetkel võib-olla jõuame ka harjutusteni.
Millal tulevad täiendavad uudised, sõnumid?
See kõik sõltub väga palju sellest, millised on sündmused Ukrainas ja sellest, millised need harjutused ja sammud on. See võib tähendada õppusi ühel hetkel, see võib tähendada midagi muud. Aga selleks, kui me hakkame kutselisi kaitseväelasi välismissioonile saatma, Eesti seadusandlus näeb ette, et küsitakse parlamendi mandaati.
Ehkki (Ukraina president) Volodõmõr Zelenski on korduvalt pakkunud Venemaale võimalust otsida rahu, siis minu meelest Venemaa seisukord läheb järjest viletsamaks. Aga ma arvan, et läheb veel hulga aega, enne kui Putin saab aru, et see asi on nii halb, Venemaa inimesed hakkavad ise teda mõjutama.
Aga rahvusvaheline olümpiakomitee liigub hoopis vastassuunas – taastas Venemaa olümpiakomitee liikmesuse ja paistab, et Venemaa sportlased pääsevad 2028 Los Angelese olümpiamängudele. Mis teie seisukoht on, kas Eesti peaks olümpiamänge boikoteerima, kui seal hakkavad võistlema agressioonisõda pidava Venemaa sportlased?
Neljapäeval on see teema ka kultuuriministri veetavana valitsuskabinetis. Meie algatus, kaheksa Euroopa riiki, me kutsusime Euroopa Komisjoni üles peatama rahvusvahelise olümpiakomitee rahastamise Euroopa Liidu toetusmeetmetest. Olümpiakomitee Eestis, (olümpiakomitee president) Erich Teigamägi võttis samamoodi selge seisukoha, et rahvusvaheline sport peab seisma väärtuste, mitte mugavate kompromisside eest.
Mina (Venemaa olümpiale lubamist) küll kuidagi mõistlikuks ei pea. Iga tervemõistuslik inimene saab aru, et paljud nendest sportlastest, kes seal on, on näiteks seotud Vene armeega ja nii edasi. Need ei ole tavalised tsiviilelanikud, nad kõik vastutavad tegelikult Venemaa tegevuse eest ja kindlasti Venemaa ei peaks saama tagasi nii-öelda tsiviilelu ja areeni juurde.
Aga otsused, mis puudutavad Euroopas sammude astumist, teiste riikidega koalitsioonide astumist, et seda mõjutada, teeme me homme (neljapäeval – toim.), aga meie positsioon on küll, et kõik tuleb teha selleks, et rahvusvaheline olümpiakomitee saaks signaali ja võimalikult tugeva signaali, et Vene sportlaste tagasitee kindlasti ei ole see koht, kus selle poolt olla.
Aga Eesti sportlased?
Eesti sportlased ja nende osaluse otsustab olümpiakomitee, aga minu arusaamist mööda nende esialgne hoiak ja sõnum oli see, et Eesti sportlased ei pea saama karistatud sellepärast, et rahvusvaheline olümpiakomitee teeb äärmiselt vastutustundetuid, veidraid otsuseid, öeldes, et justkui Vene armee inimesed võiksid tulla sõltumatute sportlastena olümpiamängudele. See ei lähe kuidagi kokku olümpia väärtustega.