Samal ajal jäi saladuseks, kes täpselt taevaste sfääride seaduspäradega tegelesid. Tsivilisatsioonist maha jäänud raidkivid ja monumendid ülistavad eranditult valitsejaid või sõdalasi, jättes arvutustega tegelenud spetsialistid ajaloo näitelavalt kõrvale. Värske leid annab nüüd maiade eelteadusele lõpuks inimliku näo.
Avastuse juured ulatuvad 2010. aastasse, kui arheoloogid uurisid hauarüüstajate kaevatud tunnelit. Käik viis nad läbi väikese ristkülikukujulise ruumi, mille pindala ulatus napilt üle poole ruutmeetri. Kunagised elanikud olid täitnud tühimiku sihilikult mudaga ja ehitanud selle peale uued hooned. Väljakaevamised tõi päevavalgele hästi säilinud seinamaalingud ja kümned matemaatilised kirjutised.
Tähistuse 10K-2 saanud ruum kujutas arheoloogide sõnul endast omalaadset laborit või koodeksite koostamise töökoda. Õpetlased maalisid ja kraapisid seintele mustandeid, otsides taevakehade liikumises seaduspärasusi. Texase Ülikooli arheoloog ja leidu kirjeldava uuringu kaasautor David Stuart võrdles väljaandes National Geographic seda hüljatud kontoriga, millesse maha jäetud iidset tahvlit nüüd teadlased tagantjärgi uurivad.
Tähelepanu keskpunkti tõusis ruumi idaseinal olev valem “Tekst 19”. Selles sisalduv arvutuskäik käsitleb 2920 päeva pikkust perioodi, mis moodustab täpselt viis Veenuse ja kaheksa päikeseaasta tsüklit. Selles esinevate mustrite kaardistamiseks kasutas teadlane ligi kümmet aastat hõlmavat perioodi. Matemaatik ei piirdunud aga ainult nende kahe taevakehaga.
Valem jagab pika ajaperioodi väiksemateks osadeks, põimides sinna sisse 20-päevased kuud, 260-päevase püha kalendri, 360-päevase aasta ja 780-päevase Marsi tsükli. Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi arheoloog Franco Rossi nentis ajakirjale New Scientist antud intervjuus, et säärane kalendrite ühendamine aitas maiadel kavandada poliitilisi tseremooniaid ja mõista aastaaegade vaheldumist. Julianuse kalendri järgi viitab tekst tõenäoliselt 781. aasta 7. novembrile.
Arvutuskäik erineb ülesehituselt teistest seni leitud maiade tabelitest, kuna see mängib kalendrisüsteemide suhetega ainulaadsel viisil. Skidmore’i kolledži arheoloog Heather Hurst iseloomustas arvutuskäiku ajakirjas Nature ilmunud loos valemit kui iidse õpetlase matemaatilist edvistamist. Teadlane soovis kolleegidele demonstreerida enda leitud geniaalset seaduspära ja pani lahenduse just seepärast kirja.
Autorluse kinnitamiseks kasutas kirjutaja eelviimases hieroglüüfis väljendit “che-he-na”, mis tähendab “nii ütleb”. Vahetult pärast seda seisabki tekstis eesliiteta mehenimi Sak Tahn Waax, mille tõlkisid uurijad Valgerinnaliseks Rebaseks. Lõuna-California ülikooli arheoloogi Eric Helleri hinnangul viitab allkiri, et maiad uurisid taevasi sfääre tihti ka puhtast intellektuaalsest uudishimust.
Avastus suunab teadlasi Mesoameerika matemaatikute rolli ühiskonnas ümber hindama. Santa Barbara ülikooli antropoloog Gerardo Aldana järeldas Nature’is ilmunud artiklis, et maiad tunnustasid oma õpetlaste saavutusi sama kõrgelt kui kunstnike loomingut. Aldana tõi võrdluseks, et maiade arusaamad positsioonilisest arvusüsteemist, negatiivsetest arvudest ja algebrast teevad silmad ette paljudele tolleaegsetele tsivilisatsioonidele.
Teisalt märkis Aldana, et maiade astronoomia tugines peamiselt algebrale ega jõudnud geomeetriani, mis oleks aidanud näiteks kuu- ja päikesevarjutusi veelgi täpsemalt ennustada. Põhjusena nägi ta Mesoameerika isoleeritust, sest erinevalt Vana-Kreeka, Egiptuse ja islamimaailma õpetlastest ei saanud sealsed teadlased teiste kultuuridega ideid vahetada. Küll aga muudab isoleeritus nende iseseisvad avastused sellevõrra silmapaistvamaks.
Enamik maiade teadmistest hävis 16. sajandil, kui Hispaania More misjonärid suurema osa kohalike ülestähendustest lihtsalt ära põletasid. Tänapäevani on säilinud vaid mõned üksikud paberkoodeksid. Xultuni seinamaalingud pakuvad seega haruldast võimalust uurida, milline nägi teadusprotsess välja sadu aastaid enne maiade säilinud käsikirju.
Popol Vuhi muuseumi kuraator Camilo Luin avaldas ajakirjale Science lootust, et leid aitab Guatemala koolides põlisrahvaste ajalugu paremini ja uhkemalt õpetada. Nimeline teadlane võiks anda noortele eeskuju ja avab maiade pärandit uuest küljest. Heather Hurst märkis aga, et Valgerinnaline Rebane ja Ptolemaios oleks leidnud kohtudes hulganisti teemasid, mille üle ühiselt arutleda.
Töörühm kirjeldab oma leidu ajakirjas Antiquity.