Tänasel karjäärinõustamisel ütles mulle Töötukassa nõustaja lause, mis pani tõsiselt mõtlema. Ta põhjendas tööandjate eelistust kõrgharidusega kandidaatide suhtes sõnadega:„Kõrgharidusega inimesi eelistatakse, sest nad on õppimisvõimelised.”
Vestlus läks edasi, kuid see üks lause jäi mind saatma. Kui kõrgharidus tähendab õppimisvõimet, siis mida see ütleb kõigi nende kohta, kellel kõrgharidust ei ole? Kas kutsekoolid on mõeldud inimestele, kes ei ole õppimisvõimelised? Kas need, kes on valinud kutsehariduse või tööle asumise, on kuidagi vähem võimelised õppima?
Need küsimused ei ole pelgalt retoorilised. Need puudutavad ju tuhandeid inimesi Eestis.
Ma tean inimest, kes lõpetas Haapsalu Kutsehariduskeskuse kokana. Ta valmistab suurepäraseid toite, suudab hetkega arvutada sadade inimeste jaoks vajalike toorainete kogused, korraldab köögitööd nii, et kõik valmib õigel ajal. Need ei ole kaasasündinud oskused – need on omandatud õppides, harjutades ja kogemusi kogudes.
Ma tean inimest, kes omandas kutsekoolis lapsehoidja kutse. Ta õppis töötama erivajadustega lastega – omandas teadmised arengust, suhtlemisest ja turvalisusest ning oskab keerulistes olukordades rahulikult tegutseda.
Ma tean elektrikut, kes õppis Tallinna Tööstushariduskeskuses. Täna on ta hinnatud spetsialist, kelle tööd soovitatakse teistelegi. Elektrisüsteemid ei anna andeks pealiskaudsust – seal tuleb pidevalt õppida, uusi lahendusi omandada ja vastutada oma töö kvaliteedi eest.
Samal ajal tean inimest, kes õppis ülikoolis keskkonnakaitset. Diplomi sai ta kätte, kuid tunnistas ausalt, et praktilisi oskusi jäi väheks. Ta läks edasi Räpina Aianduskooli sama valdkonda õppima ning ütles rõõmuga, et seal õpetatakse päris elu – tehakse päris tööd ja omandatakse teadmisi, mida saab kohe kasutada.
Kas need inimesed ei ole siis õppimisvõimelised?
Õppimisvõimet ei tõesta ainult ülikool.
Sama hästi võiks tuua näiteid ka vastupidisest.
Tean magistrikraadiga 35-aastast naist, kes ei oska süüa teha ning elab valmistoidu või ema tehtud söökide najal. Tean kõrgharidusega õpetajat, kes püüdis jõuga voolujuhet pista pistikusse, kuhu see ei sobinudki. Lõpuks kutsuti kutseharidusega elektrik, kes vea kiiresti kõrvaldas.
Need lood ei tõesta, et kõrgharidus oleks väärtusetu. Loomulikult mitte. Need näitavad hoopis seda, et diplom ei tee inimesest automaatselt oskuslikku, praktilist ega kõigis valdkondades pädevat inimest.
Tean ettevõtte juhti, kellel ei olnud nooruses võimalik kõrgkooli minna. Tema ema haigestus vähki ning vajas hooldamist. Noor mees läks õppimise asemel tööle, et ema ja iseennast ülal pidada. Tal polnudki võimalust valida ülikooli.
Kas see tähendab, et ta ei olnud õppimisvõimeline?
Ei.
Ta õppis tööd tehes. Õppis vastutust kandma. Õppis inimesi juhtima. Õppis ettevõtlust. Töötas end aastatega üles ning juhib täna edukat ettevõtet.
Elu õpetab samuti.
Sageli isegi karmimalt kui kool.
Kõrgharidus on väärtuslik. See avab uksi, annab teadmisi, õpetab analüüsima ja süvenema. Keegi ei vaidle sellele vastu. Kuid sama väärtuslik on kutseharidus. Sama väärtuslik on praktiline kogemus. Sama väärtuslik on inimese võime iga päev midagi uut õppida.
Õppimisvõime ei ole diplomi sünonüüm!
Õppimisvõime tähendab uudishimu, järjekindlust, valmisolekut eksida ja uuesti proovida. See tähendab oskust kohaneda muutuva maailmaga. See tähendab valmisolekut omandada uusi teadmisi kogu elu jooksul.
Kui inimene lõpetab kutsekooli, omandab ameti ning täiendab ennast aastast aastasse, kas ta ei õpi? Kui keevitaja, elektrik, kokk, ehitaja või lapsehoidja peab pidevalt kursis olema uute nõuete, tehnoloogiate ja töövõtetega, kas see ei ole õppimine?
Uudistes räägiti, et tänavu on Eesti kõrgkoolidesse kandideerijaid ligikaudu 16 % rohkem kui eelmisel aastal. Jah, see on rõõmustav uudis. Mida rohkem haritud inimesi, seda parem.
Aga kas see tähendab, et kõik need inimesed, kes seni ei ole kõrgkooli läinud, olid õppimisvõimetud?
Loomulikult mitte!
Paljud ei läinud ülikooli rahapuuduse tõttu. Mõni pidi hooldama lähedast. Mõni soovis võimalikult kiiresti tööle asuda. Mõni avastas oma kutsumuse hoopis praktilisel erialal. Mõni õppis kutsekoolis ning teenib täna rohkem kui nii mõnigi magistrikraadiga spetsialist.
Haridus ei peaks inimesi lahterdama.
Ühiskond vajab arste, insenere ja teadlasi. Täpselt samapalju vajab ta elektrikuid, torulukkseppi, kokki, hooldustöötajaid, mehhaanikuid ja kümneid teisi oskustöölisi. Ükski neist ametitest ei sünni ilma õppimata.
Seetõttu tasub olla ettevaatlik üldistustega. Kui ütleme, et kõrgharidusega inimesi eelistatakse, sest nad on õppimisvõimelised, võime tahtmatult anda sõnumi, et kõik teised justkui ei oleks.
See ei vasta tegelikkusele!
Õppimisvõime ei sõltu sellest, kas inimese diplomil on kirjas “ülikool” või “kutsekool”. Õppimisvõime sõltub inimesest endast!
Võib-olla oleks õigem öelda hoopis nii: kõrgharidus võib näidata inimese suutlikkust läbida pikk akadeemiline õpitee. Kuid õppimisvõime ise ei kuulu ainult ülikoolidele. See kuulub kõigile neile, kes tahavad areneda, omandada uusi oskusi ja teha oma tööd iga päev natuke paremini.
Seda tõestavad inimesed meie ümber iga päev.
A. S. (autor on toimetusele teada)