Ameerika Ühendriikide California Davise ülikooli teadlased uurisid, kuidas liiguvad mürgid mesitaru sees. Nad jälgisid spetsiaalselt loodud väikestes katsesüsteemides ehk nanokolooniates radioaktiivselt märgistatud pestitsiidi teekonda töömesilastelt mesilasemani ja sealt edasi munadesse.
Tavaliselt kaitsevad mesilasema töömesilased, kes eemaldavad talle antavast toidust suure osa saasteainetest. Uuring näitab aga, et sellel kaitsel on piir.Analüüs tõi esile, et esimesel päeval suutsid töölised eemaldada toidust lausa 95 protsenti mürgist. Kümne päeva möödudes langes aga nende filtreerimisvõime 86 protsendini ja pestitsiidid hakkasid järjest enam mesilasema organismi jõudma.
Lõpuks kogunes munadesse isegi rohkem mürki kui mesilasema enda kehasse. Lisaks ilmnes selge muster: mida rohkem mune mesilasema munes, seda väiksem oli mürgikogus ühe muna kohta.
Kuidas see võimalik on? Selgub, et tegemist on äärmusliku bioloogilise kaitsemehhanismiga. Tarus on vaid üks mesilasema, kes vastutab uue põlvkonna loomise eest, munedes päevas 1500 kuni 2000 muna. Kui töömesilaste võimekus mürke püüda ammendub, vabaneb mesilasema kemikaalidest need munadesse ladestades.
Teadlaste sõnul aitab see ainsal paljuneval isendil ellu jääda, kuid mürgikoorma edasiandmine võib häirida järgmise põlvkonna arengut ja viia kogu pere hääbumiseni.
Tulemused on avaldatud ajakirjas Current Biology.
Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.