Millest on tingitud see, et nii paljud inimesed vajavad sotsiaalabi riigi poolt? Kas on nad selles ise süüdi? Või keegi muu? Kes?
Kes meile korraldas sellise ühiskondliku süsteemi, kus nii paljud inimesed on rataste vahele jäänud? Või on need inimesed lihtsalt ebaedukad, laisad, rumalad, vaesed?
On nad milleski puudulikud, saamatud? Ei oska oma edukat äri püsti panna? Mina ei usu.
Kõik inimesed ei peagi seda oskama, ega ka soovima. Kõik ei pea olema ettevõtjad ja ärimehed.
Kas tõesti pole võimalik, nii väikeses riigis nagu Eesti, luua niisugust ühiskonnakorraldust, kus kõigil, kes mingitki tööd teha viitsivad, oleks normaalne sissetulek ja elukoht, võimalus perekonda üleval pidada?
Et inimesed saaksid endaga, oma eluga ise hakkama, ilma tohutu riikliku sotsiaalabi süsteemita? Eestlane pidi olema ju töökas ja tegutsemishimuline?
Elementaarne tarkus on: riigis peaks olema sellised seadused, et seal on raske kurja teha ja kerge ausalt elada. Mulle tundub järjest rohkem, et meil on täpselt vastupidi.
Meil on raske ausalt elada, aga kerge kurja teha. Iseäranis kerge on kurja teha siis, kui laulad “õiges kooris” ja oled valitsevale ideoloogiale idiootlikult kuulekas. Siis antakse selle eest aukirju ja tähtsaid tiitleid.
Normaalses riigis peaks olema võimalik luua niisugune majandussüsteem, et iga inimese töö oleks õiglaselt hinnatud. Palgad ja hinnad ei ole ju ometi laest võetud. Nad peavad olema kuidagigi omavahel vastavuses.
Kõik, kes teevad ühiskonnale vajalikku tööd, peaksid selle eest saama palka, mis neile võimaldab normaalse äraelamise. Mitte luksusliku, vaid hädavajaliku, nii et oma perekonna ülalpidamiseks ei ole kellelgi vaja ennast surnuks töötada ega riigilt almuseid kerjata.
Palgavahed ei tohi olla nii suured, sest meil kõigil on ööpäevas kasutada selle tegemiseks 24 tundi. Keegi ei kuluta oma töö tegemiseks 10 või 100 korda rohkem aega või oma vaimset-füüüsilist “ressurssi” kui teised.
Ühiskonnakorralduse peaksid välja töötama teadlased, ausad teadlased, mitte liberaalteadlased: finants-, majandus-, loodus-, politoloogia-, kultuuri- ja loomulikult ka mõtteteadlased. Mõtlemisvõimelised ja ausad inimesed.
Eesti vajab jälle Päästekomiteed. Eesti vajab uut, koondatud, ühise eesmärgi nimel töötavat mõttetrusti, ausaid, vastutustundlikke, tarku mõtlejaid, kes analüüsiksid objektiivselt meie olukorda ja leiaksid võimalusi meie elu normaalseks arendamiseks. Et pääseda Brüsseli ja libaliberaalide absurdsete nõudmiste alt.
Miks me oleme sellises olukorras? Kus tehti viga? Kes selle tegid ja miks? Kas tahtlikult või rumalusest?
Kas meelitasid neid seda tegema mingid välismaised rahahaid ja globalistid-aferistid, kes tahavad Eesti maa vabastada kohalikest elanikest, et seda oma huvides siis tühjaks lüpsta?
Või on see aina olnudki meie reffide-sotside (ja nende sabarakkude) tahtlik eesmärk, et Eestit lüpsavadki nemad ise, mitte nende välismaised isandad?
Kuidas ja kas üldse on võimalik seda viga veel parandada?
Vähihaiget ei aita iluravi ega peenhäälestus, teda tuleb opereerida. Ja kahtlemata tuleb vähemalt ajutiselt meie isiklikke “vabadusi” piirata ja elada pisut askeetlikumat elu.
Meil kõigil, mitte suurtel peredel ja vaestel pensionäridel.
Kärpida tuleb seda, mida saab kärpida, nii et keegi sellest kärpimisest päris nälga ei jääks.
Malle Pärn