Igal hommikul kui me üles ärkame, me ärkame inimestena, me ärkame eestlastena. Päeva edenedes saavad meist emad, isad, kunstnikud, poliitikud, teadlased või õpetlased, hooldajad või aednikud, sõbrad või vaenlased, meist saab perekond ja meist saab kodu. Aga me ärkame inimestena, me ärkame eestlastena.
Eestlane jääb eestlaseks olgu ta Soomes või Venemaal, Austraalias või Kanaari saartel. Ta jääb eestlaseks, sest ta on sündinud eestlasena. Tihti me küsime, kes see eestlane tegelikult on, mis rahvus see selline on, mis on selle rahvuse DNA? Me teame ajaloost, et meid on valitsenud rootslased, taanlased, sakslased, venelased, et me oleme segunenud teiste rahvustega ja me tunneme seda oma hinges ja oma käitumises, et teinekord tahaks öelda ma olen rohkem nagu keegi teine, ma justkui ei ole päris eestlane, kes on loomult tagasihoidlik, kannatlik ja endassetõmbunud, meile on võõras aval, emotsionaalne käitumine ja me vajame mõtlemisaega ning tasa ja targu liikumist.
Me muutume ajas, me muutume ajaga koos, meie maa meie loodus meie meri meie õhk, see kõik muutub koguaeg ja igapäev. Aga, mis ei muutu, see on meie sisemine teadmine ja meie energia, mille nimi on rahvuslik eneseteadvus. See liidab meid ja meie maad üheks tervikuks. Sest eestlane ei ole mitte ainult rahvus, vaid see on meie põld, meie mets, meie meri ja meie järv. See on meie soo ja raba, meie ajalugu ja meie lapsed. Seda on rohkem kui me tunneme, aga see on meiega koguaeg kaasas, nii siis kui me hommikul ärkame, või ka siis kui me Soomes tellist teise peale laome. On asju mida ei saa ära võtta- tunnet, seda teadvust ei saa mitte keegi sinult ära võtta, isegi siis kui sa oled ise nõus loobuma. Sinult ei saa ära võtta ajalugu ja elukogemust, sinult ei saa ära võtta sinu rahvust.
Ja me oleme erilised, me igaüks oleme eriline, me oleme pilt, mis koosneb erinevatest kompositsioonidest, värvidest ja keerulistest lahendustest. Aga me moodustame terviku, sest me sündisime koos, sellel imeilusal maal, mille nimeks on Eestimaa. Ja me hingame igal hommikul ärgates, täpselt seda sama Eestimaa õhku.
Me ei mõtle sellele, kui samasugune, on tegelikult see naaber sinuga, kelle peale just eile vihastasid, et ta muruniites sind lugemas häiris. Piisab vaid pilgust või naeratusest, sõbrakäe sirutamisest kui ta juba on nõus sinuga õhtul saunas mõned õlled tegema ja sõjakirve maha matma. Sest me armastame üksteist salaja, ja imetleme teise hoogsat niiduki käsitlust või tema ilusat lillepeenart.
Südames oleme head ja me tahame kõiki teisi ka aidata – neid, kes on päris sõjas ja ka neid kes koduküla poe eest käe almuse saamiseks tõstavad. Tihtipeale oleme valmis aitama teist rahvust rohkem kui iseennast. Ma ei anna hinnangut kas see on õige või vale – sellised me lihtsalt oleme. Aga me ei tohi unustada, et meil on meie oma – väike, habras Eestimaa kodu, millel on ehitatud vundament, selline vundament, mis on kandnud meid üle kõikidest aegadest. Ja see on see, mida me peame hoidma juba hommikul, siis, kui me ärkame, et see vundament majal ei praguneks. Me lihtsalt peame alustama oma majast. Siis on ka, kuhu külalist kutsuda või kus asub meie lastelaste mängumaa.
Heli Press, kunstnik (EKRE)