Värskest uuringust selgub, et kuigi pikaajaline kliima soojenemine on vähendanud Läänemere külmalainete üldist arvu, on just rannikualade külmalained muutunud varasemast tugevamaks. Sellise tõdemuseni jõudsid Tallinna Tehnikaülikooli teadlased, kes analüüsisid Läänemere 42 aasta satelliidiandmeid perioodist 1982–2023.
Analüüs tõi esile, et avamerel on külmalained pigem mahedamad, viies veetemperatuuri tavapärasest keskmiselt kolm kraadi madalamale. Ranniku lähedal võivad need samad sündmused langetada veetemperatuuri aga lausa nelja kraadi võrra. Alates 2006. aastast on rannikualade külmalainete intensiivsus näidanud ka selget kasvutrendi. See on märkimisväärne, sest samal ajal soojenes Läänemere vesi keskmiselt umbes 0,05 kraadi aastas.
Üldpildis tähendab soojenemine seda, et külmalainete kestus lüheneb märgatavalt mere lääneosas, samas kui külmade perioodide arv on kõige teravamalt vähenenud hoopis madalamates idapoolsetes vesikondades, nagu Liivi ja Soome lahes. Tugevad veetemperatuuri langused avaldavad suurt mõju aga mereelustikule. See võib muuta liikide levikut või tuua teatud piirkondades kaasa isegi kalade massilist suremust.
Kuidas on aga võimalik, et soojenevas meres muutuvad külmalained intensiivsemaks? Seletus peitub tuultes ja tõigas, et Läänemere rannikualad on madalad. Kui tugev tuul puhub pinnavee eemale, kergitab see süvaveekerkena pinnale allpool asuva jahedama vee. Kuna rannikuvesi on madal, ulatub pinnajahtumise mõju sageli läbi kogu veesamba põhjani välja.
Nõnda jahtubki madal rannikuvesi just nagu kauss võrreldes avamerega kiiremini. Olukorda võimendab Atlandi ookeani kohal toimuv laiaulatuslik õhuringlus, mis on viimastel aastatel soodustanud Arktika külma õhu sissetunge. Seega paistavad muidu soojeneva Läänemere temperatuurilanguste tagant tuulte, rannikumere füüsika ja külma õhu koosmõju kõrvad.
Teadlased kirjutavad uuringu tulemustest ajakirjas Environmental Research: Climate.