Läti põhiseaduse kaitse büroo (SAB) väitel on Venemaa ulatusliku tavarünnaku tõenäosus Baltimaade vastu praegu väga väike, sest Kreml on Ukrainas omadega puntras. Hübriidrünnakud ja provokatsioonid seevastu on oodatavad – eesmärgiga murda NATO tahet toetada Kiievit. Selles hinnangus on kindlasti oma tõetera. Venemaa sõjaline masin on tõepoolest sügaval Ukraina mudas kinni.
Ometi ei muuda see raport midagi olulist. Venemaa on olnud Venemaa ja jääb Venemaaks. Meil, eestlastel, on selle naabriga ligi tuhat aastat värvikaid kogemusi. Alates muinasaja röövretkedest, Liivimaa sõdadest, Vene keisririigi rõhumisest, Nõukogude okupatsioonist kuni hiljutiste küberrünnakute, piiririkkumiste ja propagandalaineteni. Iga kord, kui Lääs on tahtnud näha Venemaas partnerit, on järgnenud reetmine või rünnak. Miks peaks seekord teisiti olema?
Probleem ei ole ainult selles, mida Läti luure praegu näeb. Probleem on selles, mida meie ise teeme. Eesti on viimastel aastatel teinud meeletuid kaitsekulutusi – räägitakse 5,3–5,4 protsendist SKPst. See on aukartustäratav number. Ent küsimus ei ole enam selles, kui palju raha kulutame, vaid selles, mida me selle raha eest tegelikult saame. Kas meil on piisavalt laskemoona, kaasaegset raskerelvastust, varusid pikaks sõjaks ja eelkõige motiveeritud, väljaõpetatud eesti meestest koosnevat kaitseväge?
Paraku ei ole keegi suutnud hajutada korruptsioonikahtlusi, mis kaitsevaldkonna hangete ja nn relvatööstuse ümber juba aastaid levivad. Kümned ja sajad miljonid eurod liiguvad, lepingud sõlmitakse, vahendeid justkui ostetakse, kuid läbipaistvuse ja tulemuse osas jääb õhku liiga palju küsimusi. Rahvas ei usu, et kogu see raha läheb otse Eesti kaitsevõime tugevdamisse. See usalduse puudumine on julgeoleku seisukohalt äärmiselt ohtlik.
Samal ajal valmistub Euroopa Liit eelarvekriisiks. Kaitsetoetuste kärpimine kuni 80 protsendi ulatuses ei ole enam spekulatsioon, vaid reaalne oht. Kui Brüssel hakkab kärpima, jääme meie oma naabritega üksi. Siis ei aita enam ilusad raportid ega NATO tippkohtumiste deklaratsioonid. Siis selgub, kas meil on reaalne kaitsevõime või ainult PowerPointi esitlused ja prisked kulude protsendid.
Just seepärast ongi Läti luure rahustav toon ohtlik. See loob illusiooni, et olukord on kontrolli all. Tegelikkuses muudab Venemaa nõrkus meie enda nõrkuse veelgi ohtlikumaks. Kui hübriidsõda juba käib – Kremlist juhitud migrantide invasioon, küberrünnakud, infooperatsioonid vene kogukonnas, õiguslik sõda rahvusvahelistes kohtutes –, siis tavarünnaku tõenäosus kasvab iga päevaga, kui me ei suuda oma raha reaalseks kaitsevõimeks muuta.
Ajalugu õpetab, et idanaaber austab ainult jõudu. Ilusad protsendid ja raportid teda ei kõiguta. Eesti ainus kindel garantii on tugev, korruptsioonivaba, rahvuslik riigikaitse, mis toetub eesti rahva tahtele oma maad kaitsta. Kõik muu on vastutustundetu hasartmäng võõraste relvade peale.
Aeg•
•
More on ärgata. Ilusad raportid ei peata tanki ega hübriidrünnakut. Seda teeb ainult raudne tahe ja reaalne jõud.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 29.06.2026