Antropoloog Liina Maria Lepik kirjeldab oma artiklis tabavalt murettekitavat trendi: eestlased on hakanud üksteist aktiivselt vältima. Inimesed kardavad näost näkku arutelusid, naabritega suhtlemist, rahvakoosolekuid ja isegi lihtsat inimlikku lähedust.
Tuuleparkide uuringutes kostab hirmu, et „toolid hakkavad lendama“, uut teed ei taheta, sest „siis tulevad ju teised inimesed“. Soomes elavad eestlased vaikivad bussis, et kaasmaalased neid ei märkaks.
Noored õpivad sotsiaalseid oskusi ööelus, sest virtuaalmaailm on nad päriselust võõrandanud. Ametnikud, poliitikud ja arendajad väldivad avalikku debatti, kartes rünnakuid.
Need tähelepanekud on õiged. Digiriik on muutnud meid mugavateks distantsiarmastajateks. Sotsiaalmeedia on loonud kapseldumise, varasemad nurjunud arutelud on tekitanud vaikiva loobumise. President Alar Karis nimetas seda arvamuskiusuks. Kõik see on tõsi, kusjuures põhiliselt kiusatakse rahvuslasi ja konservatiive.
Kuid see ei ole kogu lugu. Eesti rahva teadlik lõhestamine on jõudnud lõppjärku. Inimesed ei ole lihtsalt individualistlikumaks muutunud – neid on süstemaatiliselt üksteise vastu ässitatud. Tulemus on käes: üksi olemine tundub turvalisem kui teiste inimestega kohtumine. Kõik teised paistavad hirmsate elukatena, kapis pole kolli – kollid on igal pool meie ümber.
Viimase kümnendi jooksul on riikliku ja rahvusvahelise eliidi poolt surutud peale mitu teadlikku lõhestamisprojekti. Esiteks süstimine koroonapalagani ajal, mis jagas pered, sõbrad ja kogukonnad „teadlaste uskujateks“ ning „sõnakuulmatuteks“.
Teiseks homoteema ja sooideoloogia, mida on avalikus ruumis ja koolides peale surutud viisil, mis muutis traditsioonilise pere- ja looduslähedase maailmavaate äkki ekstremistlikuks.
Kolmandaks kliimajura, mis seab iga eestlase, kes julgeb metsa või põlevkivi mainida, planeedi vaenlaseks. Sellele lisandub immigrantide ja seksuaalvähemuste pidev propageerimine ning nende „normaliseerimine“.
Viimane on eriti salakaval. Kui vähemused muudetakse normiks ja nende „kaasamine“ saab ülimaks väärtuseks, muutub enamuse eluviis, traditsioonid ja mured kahtlaseks. Normaalne eestlane – see, kes tahab lapsi kasvatada oma keeles, oma kultuuris ja väärtustes – muudetakse vaikimisi tagurlaseks.
„Kaasamine“ on kahe teraga mõõk. Ühelt poolt tundub see õilsana, teiselt poolt loob see hierarhia, kus teatud vähemuste tunded on tähtsamad kui põhirahvuse väärikus ja identiteet. Tulemus on paradoksaalne: mida rohkem räägitakse kaasamisest, seda võõrandunumad ja hirmulikumad tunnevad end tavalised inimesed oma kodumaal.
Sellistes tingimustes ei teki usaldust. Inimene, kes kardab avalikult väljendada oma mõtteid, ei julge minna naabri grillipeole. Inimene, keda on aastaid õpetatud uskuma, et tema rahvuslus on ohtlik, ei otsi enam seltskonda. Antropoloog Jitske Krameril oli õigus: toimiv ühiskond vajab ühiseid väärtusi. Neid meil aga enam ei ole.
Sest just ühised väärtused on olnud lõhestajate peamine sihtmärk. Rahvuslikud väärtused – keel, kultuuripärand, iseseisvus, pere, looduslähedus ja suveräänsus – on demoniseeritud kui „tagurlik“ või „ekstremistlik“. Riiklikud huvid on marginaliseeritud „Euroopa väärtuste“ nimel.
Ühise eesmärgi asemel on pakutud materiaalset edu: teenige rohkem raha, tarbige, olge edukad indiviidid. Aga raha ei hoia ühtegi ühiskonda koos. See lõhestab meid veelgi – rikasteks ja vaesteks, kuristik Tallinna elanike ja maainimeste vahel süveneb.
Tulemus on meie silme ees. Inimesed otsivad kodu „kõigist eemal“. Nad ei julge enam naabrile silma vaadata. Nad kardavad oma arvamust öelda. Ühiskond on muutunud mikroskoopilisteks osakesteks, kes pelgavad üksteist. See ei ole juhus. See on pikaajalise ideoloogilise sõjaga saavutatud patoloogiline seisund.
Sellest olukorrast ei päästa kedagi dialoogitöötoad ega neutraalsed vahendajad. Need võivad leevendada sümptomeid, kuid ei kõrvalda põhjust. Põhjus on see, et meil puudub ühine „meie“. Ilma ühiste väärtuste ja ühise eesmärgita ei teki mingit sidusust. Virtuaalne riik ja globaalne liberalism on meie laulva revolutsiooni aegse ühtsuse täielikult hävitanud.
Ainus lahendus on rahvuslus. Tõeline, julge ja enesekindel Eesti rahvuslus, mis seab esikohale eesti keele, kultuuri, demograafilise jätkusuutlikkuse, piiride kaitse ja rahvusriigi huvid.
Rahvuslus, mis ei vabanda oma olemasolu ega palu luba olla eestlane omaenda maal. Ainult rahvuslik ühisosa suudab taasluua usalduse ja sidususe. Ainult see annab inimestele turvatunde ja veendumuse, et teine eestlane ei ole koletis, vaid tore kaasmaalane.
Lepiku artikkel on oluline, sest see näitab tagajärge. Aga me peame julgema nimetada ka põhjust. Teadlik lõhestamine on kestnud liiga kaua. Selle lõppjärk on käes: inimesed ei taha enam teisi inimesi nähagi. On aeg•
•
More see protsess peatada ning valida rahvusliku ja rahumeelse kooseksisteerimise tee. Teist võimalust Eesti rahva püsimajäämiseks ei ole.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 26.06.2026