Ajal, mil inimesed otsivad alternatiive plastile ja teistele naftapõhistele materjalidele, jääb suur osa lambavillast kasutamata. Materjal, mis veel mõnikümmend aastat tagasi oli väärtuslik tooraine, on paljudes kohtades muutunud jäätmeks. Hiljuti kaitstud doktoritöös uuris tekstiilidisainer Katrin Kabun, kuidas lambavilla taas väärtustada ning milliseid uusi rakendusi sellele kaasaegses disainis leida.
Kabuni sõnul ei juhtunud villa taandumine väärtusliku materjalina üleöö. Murrang saabus eelmise sajandi keskpaigas, kui kasutusele tulid sünteetilised materjalid ja tehiskiud. “Need olid erksavärvilised, neid oli lihtne toota ja nad olid odavad. See hakkas vähendama villakasutust,” selgitas ta.
Teistpidi rääkis ta, kuidas 1940. aastatel avaldati Postimehes artikkel, kus kurdeti, et Eesti ja ka Euroopa ei suuda ise oma villavajadusi rahuldada, mistõttu peab seda sisse importima. Kümnend hiljem tekkis vastupidine olukord, kus villa polegi vaja, vaid on olemas kunstmaterjalid, mis asendavad naturaalseid materjale hästi.
Samal ajal muutus ka lambakasvatuse fookus. Kui inimeste elatustase tõusis, kasvas nõudlus liha järele ning üha enam hakati kasvatama lihatõugu lambaid. Villast sai kõrvalsaadus, millel polnud enam senist majanduslikku väärtust.
Tee antud doktoritöö teemani sai aga alguse hoopis kaugemalt: Eesti maalamba uurimisest. Kuna Kabun on erialalt tekstiilidisainer, tundis ta puudust, et Eestis ei ole oma kohalikku materjali.
“Ilmselt, kui midagi väga soovid, hakkavad asjad selles suunas ka liikuma: ma kohtusin inimestega, kes teadsid rääkida, et Eesti rannikualadel olid rannaniidud omal ajal ilusasti nagu muruniidukiga pügatud ja seda tööd tegid värvilised lambad. Värvilised lambad selles mõttes, et nende värv varieerus mustast kriitvalgeni. Hakkasime uurima ja selgus, et tõepoolest omal ajal enne nõukogudeaegset intensiivset põllumajandust olid saartel ja rannikualadel suured ühiskarjamaad, mida hooldasid meie põlised maalambad,” rääkis ta.
Lambad leitud, hakkas Kabun neid koos mõttekaaslastega kaardistama ning neilt said võetud vereanalüüsid. Tartu Ülikoolis eraldati lammaste DNA, mis saadeti Soome, kus on Põhjamaade suurim geenipank. Seal võrreldi kogutud lammaste geene geenipangas olevatega, kus olid Läänemereäärsete riikide kultuur- ja põlistõugude geenid. Selgus, eesti maalammas on täiesti eraldiseisev ja säilinud populatsioon.
Selle töö käigus avanes aga omapärane probleem: tohutud kogused kasutamata villa. “Lambad tuleb loomade heaolu huvides vähemalt kord aastas pügada, aga selle villaga ei tehta sageli midagi. Lambakasvatajad ütlesid mulle sõna otseses mõttes: tule ja vii ära, uus villakoorem tuleb peale,” meenutas Kabun.
Seal tekkiski tal huvi, mis materjal see vill täpsemalt on, mis on selle omadused, väärtused, kuidas seda rakendada ja mida sellega peale hakata, sest praegu läheb hea materjal raisku kuna sellega ei osata midagi peale hakata.
Villa kasutamata jätmise probleem ei piirdu Eestiga. Kabuni sõnul hinnatakse Euroopas, et sõltuvalt riigist jääb kasutamata 40–90 protsenti villast. Maailmas võib kasutamata jääva villa kogus ulatuda ligi miljoni tonnini aastas. Kõige rohkem puudutab see just jämedamat ja ebaühtlase kvaliteediga villa, mida saadakse lihatõugu lammastelt. Peen meriinovill leiab endiselt rakendust rõivatööstuses.
Vill on aga Kabuni sõnul suurepäraste omadustega materjal ning tema doktoritöö sisu puudutaski seda, kuidas neid ainulaadseid omadusi rakendada kaasaegse ühiskonna vajadusi arvestades. “Mitte nii, et toodame aina rohkem pleede ja vaipu, vaid kuidas leida uusi rakendusvaldkondi, et see väärtuslik materjal kasutust leiaks,” lausus ta
Kabuni hinnangul peitub villa erilisus selles, et ühes kius on ühendatud erakordselt palju omadusi. “Kuskil möödunud sajandi 80. aastatel püüti veel kunstmaterjale arendada teaduslaborites selle mõttega, et kõik need villaomadused üle kanda ühte kunstmaterjali, aga seda ei suudetud teha. See näitab looduse võimsust, sest vill on loodud looma kaitsma,” selgitas Kabun.
Vill on soe, niiskust siduv, samas vedelikku hülgav, õhku puhastav, heli summutav, biolagunev ja raskesti süttiv materjal. Samuti ei vaja see sagedast pesemist. “Vill ei taha pesemist, sageli võib piirduda vaid tuulutamisega,” ütles Kabun. Need omadused tulenevad villakiu keerukast struktuurist. Kiu pinnal olev looduslik kaitsekiht takistab mustuse ja bakterite kinnitumist ning aitab materjalil püsida kauem puhtana.
Doktoritöös kasutab Kabun mõistet materjali agentsus, mis tähendab, et materjal ei ole disainiprotsessis passiivne objekt, vaid omab oma käitumisloogikat ja sellega töötamiseks tuleb materjali hästi tunda. “Vill on pigem partner disainiprotsessis. Sa ei saa lihtsalt otsustada, et ta käitub nii, nagu sina tahad. See on elus materjal ja selliste omadustega peab teadlikult arvestama,” rääkis ta.
Sama mõtet rõhutab ka tema doktoritöö teoreetiline osa, kus villa käsitletakse mitte pelgalt toormaterjali, vaid aktiivse osalisena disainiprotsessis. Üheks kõige huvitavamaks uurimissuunaks kujunes Kabuni sõnul villa mõju inimese heaolule siseruumides.
Vill on tema sõnul ideaalne materjal, mida kasutada näiteks sisustuspaneelides, sest ruumis käitub see õhku puhastavalt ja niiskust reguleerivalt. Doktoritöö jaoks valmisid ka kaks testkabiini: üks kabiin oli sisustatud sünteetiliste ja tehismaterjalidega, teine väljanägemiselt samasugune kabiin oli sisustatud ainult villase materjaliga.
“Mõõtsime mõlemas kabiinis sisekliimanäitajaid ja palusime inimestel tööd teha neis, misjärel palusime hinnata, kummas nad end paremini tundsid,” selgitas ta. Pea 80 protsenti eelistasid villakabiini. Osalejad ei teadnud, millises ruumis millist materjali kasutati, mistõttu võib tulemusi pidada sisuliselt pimetesti tulemuseks. Doktoritöö järelduste järgi võib vill aidata reguleerida niiskust ja parandada sisekliimat ning seeläbi toetada ruumis viibivate inimeste heaolu.
Üks konkreetne praktiline väljund on jõudnud ka juba turule. Ühest doktoritöö juhtumiuuringust kasvas välja ettevõte Woola, mis toodab villapõhiseid pakendilahendusi. “Tänaseks on kasutatud umbes 170 tonni Eesti kohalikku villa,” ütles Kabun.
See kogus vastab mitme aasta Eesti villatoodangule ning on aidanud asendada hinnanguliselt sadu tuhandeid ruutmeetreid plastist mullikilet. Tema hinnangul on see alles algus.
“Kümne aasta perspektiivis hakkab villa väärtus tõusma ja võib-olla muutub see pakendimaterjalina juba liiga kalliks. Aga uusi rakendusi otsitakse väga paljudes valdkondades,” sõnas ta. Arendatakse nii villapõhiseid kilesid kui ka võimalusi kasutada villas sisalduvat keratiini näiteks biomaterjalides ja isegi toiduainetööstuses.
Kabuni sõnul on viimastel aastatel märgata selget muutust inimeste suhtumises. “Järjest enam vaadatakse, mis koostisega riietus on, kas tegemist on loodusliku materjaliga. Inimesed tunnetavad seda ka kandes, sest see on lihtsalt mõnusam,” lausus ta.
Tema hinnangul võib lambavillast saada üks oluline taastuv materjal tuleviku ringmajanduses. Küsimus pole enam selles, kas villal on väärtust, vaid selles, kuidas seda väärtust uuesti märgata ja rakendada. “Meil on olemas materjal, mille omadusi pole suudetud laborites järele teha. Küsimus on selles, kas oskame seda väärikalt kasutada,” märkis Katrin Kabun.
Katrin Kabun kaitses Eesti Kunstiakadeemias doktoritööd “Lambavilla rehabiliteerimine: arhailise materjali rakendamine kaasaegse disaini kontekstis”.