Austatud kaitseliitlased, hea Rapla linnarahvas, Eesti sõbrad, ning eelkõige, armsad Eesti inimesed!
“Meie maa ei ole alati täiuslik. Aga ta on meie oma.” Nii ütlesid mulle hiljuti kõrged külalised Ukrainast, kirjeldades oma väljakutseid ja võitlust iseseisvuse eest. Kuid täpselt nõnda saab öelda ka meie enda kohta – meie Eesti on meie oma.
Igapäevaelu keskel ei mõtle me sellele alati. Mõnikord tundub ka riik kauge – valitsused, presidendid, ametkonnad. Aga kus mujal kui võidupühal on sobilik meelde tuletada, et Eesti ei ole midagi rohkemat ega vähemat kui meie oma. Ta on meie oma kodu, mida saab olla kõigil ainult üks. Kodu, kus inimesed on omad ja kus kõik on oma käe järgi.
Seda kodu kujundit kuulsin ka tänavusel Kevadtormil, kus nii ajateenijad, kui ka reservväelased kinnitasid, et osalevad õppusel just kantuna soovist kaitsta oma kodu, selle laiemas tähenduses.
Sest kui Eesti on meie oma, siis on loomulik ka soov teda kaitsta.
Head inimesed, on arusaadav, et jälgime murega maalima julgeolekuolukorda, kus jõupoliitika ründab väikeriikide iseseisvust ning omakasupüüdlikkus õõnestab liitlaste ühtsust. Inimestes tekib arusaadavalt küsimus, kuidas sellega toime tulla. Kuidas vaadata tulevikku kindlustundega?
Vastust tasub otsida sellest, mida oleme juba suutnud. Ja selleks ei pea minema kuigi kaugele minevikku.
Mäletan hästi viie aasta tagust Eestit ja kui teistmoodi see tänasega võrreldes oli. Kogesime ühiselt, kuidas Venemaa julm sõjakäik Ukraina vastu muutis meie enda riigi kurssi.
Oleme selle viie aasta jooksul üheskoos teinud asju, mis toona tundusid mõeldamatud. Oleme muutnud Eesti riigikaitse hüppeliselt tugevamaks ja vastupidavamaks.
Erakondade üksmeelel suurendasime kaitsekulutusi kahelt protsendilt viiele. See ei olnud lihtne otsus, kuid see oli vajalik otsus. Selle toel oleme hankinud vajalikku relvastust ja laskemoona ning loonud uusi sõjalisi võimeid. Oleme tugevdanud oma piiri, merelist julgeolekut ja õhukaitset.
Täna võime öelda: Eesti ei otsi vastasseisu. Aga oma vabadust me kellelegi ei loovuta. Me kaitseme ennast alati.
Tugevamaks ei ole saanud ainult Eesti. Ka meie liitlased näevad nüüd Venemaad sellisena, nagu meie oleme teda alati näinud. NATO-ga on ühinenud Soome ja Rootsi. Alliansil on olemas kaitseplaanid ning Suurbritannia brigaad tunneb Eesti metsi sama hästi kui paljud meist.
Tänan siinkohal kõiki Eestis alaliselt paiknevaid sõjamehi ja -naisi Suurbritanniast, Prantsusmaalt ja Ameerika Ühendriikidest. Nagu tänan ka Itaalia ja Portugali õhuväelasi, kes eelmisel aastal turvasid meie õhuruumi.
Oleme tugevdanud ka oma majanduslikku ja energiajulgeolekut.
Lõpetasime sõltuvuse Venemaa energiast ning ühendasime oma elektrivõrgu Mandri-Euroopaga. Venemaa ei saa enam kasutada energiat Eesti mõjutamiseks ega survestamiseks.
Kuid riigikaitse tähendab enamatki.
Riigikaitse sisaldab ka elanikukaitset, kriisivalmidust ja elutähtsate teenuste toimimist. Selle nimel on oma jõud ühendanud kaitsevägi, päästjad, politsei, kohalikud omavalitsused, ettevõtted ja kogukonnad.
Ning mida rohkem me riigikaitsest räägime, seda tugevamaks muutub meie valmisolek. Ka tuline vaidlus on vabas riigis tugevuse märk. See näitab, et inimesed hoolivad. Et Eesti on meie oma.
Head inimesed, need on Eesti saavutused. Need on Eesti rahva saavutused. Ja need on sündinud meie ühisest tahtest. Nad põhinevad jagatud vastutusel, koostööl ja usaldusel üksteise vastu. Nagu ikka kodudes.
See usaldus ja koostöö on meie suurim tugevus ja julgeolekugarantii. Sest sellist tugevust meie vastasel ei ole. Hoidkem seda. Sest aeg•
•
More ei oota.
Meie ees seisavad alati uued katsumused. Palju tööd on veel teha mehitamata süsteemide ja nende tõrje arendamisel, sealhulgas koos ukrainlastega. Ning lisaks tavapärastele ohtudele üllatavad vastased meid alati uute ja ootamatutega.
Vajadus olla valmis ei kao. Vajadus julgeteks otsusteks ei kao. Kuid viimased aastad on meile meenutanud, milleks me oleme võimelised. Need on kinnitanud, et ka meie tulevik on meie oma.
Kallis rahvas, tänasel pidupäeval on paslik rõhutada, et riigikaitse keskmes on inimene.
Sestap tänagem kõiki neid, kes vormi kandes seisavad Eesti vabaduse ja turvalisuse eest. Kaitseväelasi, kaitseliitlasi, politseinikke, piirivalvureid ja päästjaid. Neid, kes on võtnud enda kanda otsese riigikaitsevastutuse.
Kuid tänagem ka neid, kes seisavad Eesti eest ilma vormita. Neid, kes õpetavad meie lapsi, loovad ettevõtteid, arendavad teadust ja tehnoloogiat, hoiavad töös elutähtsaid teenuseid ning kes aitavad kriisi ajal oma inimesi. Sest kodu ei kaitse ainult see, kes seisab väravas. Kodu kaitsevad ka need, kes hoiavad seda soojas.
Eesti tugevus sünnib siis, kui kõik näevad oma osa riigikaitses. Kui valmisolek kaitsta käib käsikäes valmisolekuga toetada. Ning kui iga inimene tunneb, et Eesti on tema oma.
Head Eesti inimesed, riigipeana soovin teile viimast korda head võidupüha ja rõõmsat jaaniõhtut. Hoidkem ja kaitskem oma peret, oma lähedasi ning oma kodu – nii kitsas kui ka laias tähenduses.
Eesti on meie oma. Ja jäägu ta alati vabaks.