Looduses liikudes võivad inimesed mitmeid haigustekitajaid endalegi märkamatult üles korjata. Näiteks on Aafrika seakatku peamiseks reservuaariks looduses metssead. Viirus ei nakata küll inimest, kuid ohustab tõsiselt kodus peetavaid sigu. “Kui käime metsas jalutamas, marjul või seenel ega pese koju tulles oma riideid ega puhasta jalanõusid, saamegi viiruse otse koduukse taha ja tuppa tuua,” sõnas Järvela saates “Huvitaja”.
Lisaks viirustele varitsevad metsaandidel mitmesugused parasiidid. Muu hulgas levitavad rebased metsades ehinokokoosi tekitavaid paelusse, kelle munad satuvad väljaheidetega otse keskkonda. Inimese organismi jõudes rändavad vastsed vereringes maksa või ajju, kuhu moodustavad aeglaselt kasvavaid tsüste. Pika peiteaja tõttu märkavad arstid kahjustusi tihti alles siis, kui olukord muutub kirurgilist sekkumist nõudvaks ja eluohtlikuks. Ettevaatusabinõuna tasuks pesta marju sooja veega või kuumutada, mis hävitab parasiidimunad täielikult.
Teinekord tuleb elurikkuse pahupool aga isegi koduõuele. Rebased ja kährikud külastavad aedu regulaarselt, jättes sinna maha nakkusohtlikke jälgi. Järvela selgitas: “Täpselt samamoodi võivad nad jätta parasiitide mune ka meie aeda. Kui me siis läheme ja korjame sealt mõne värske ploomi või õuna, võib samasugune ringlus korduda.”
Märkimisväärseks ohuallikaks on erinevad närilised, kes kannavad edasi leptospiroosi. Rotid ja hiired eritavad haigust tekitavat bakterit uriiniga keskkonda, kust see valgub vihma abil seisvatesse veekogudesse. Sealt saavad potentsiaalse nakkuse uudishimulikud lemmikloomad.
“Mina olen alati öelnud, et ärge laske oma loomadel porilompidest või seisvatest veekogudest juua, sest sinna see uriin just valgubki ja seal bakter pesitseb. Kui loom seda vett joob, võib ta saada haiguse,” rõhutas loomaarst. Nakatunud koertel tekivad sageli rasked maksakahjustused, mis väljenduvad looma limaskestade kollasuses.
Samas ohustab bakter nakatunud vee või mulla kaudu otseselt ka inimesi. Esmalt tekib kõrge palavik, lihasvalu ja tugev nõrkustunne, mistõttu kahtlustavad arstid sageli tavalist külmetushaigust. “Samamoodi võib nakkuse saada, kui ujuda väikestes seisvates veekogudes ja neelata kogemata vett alla – seda teevad eriti just lapsed. See ongi viis, kuidas haiguse endale saame,” sõnas Järvela.
Vabalt õues liikuvad kassid püüavad meelsasti haigusi kandvaid hiiri. Kuigi kassid ise leptospiroosi reeglina ei haigestu, levitavad nad bakterit varjatult edasi. Lisaks toovad nad karvkatte ja käppadega tuppa hulgaliselt muid siseparasiite. Järvela tõdes: “Kui teil on õues käiv kass, ei piisa sellest, kui anda talle ussirohtu paar korda aastas, vaid seda tuleks teha iga kuu. Kuna kassid hoiavad kodus meie ligi ja me koristame nende liivakaste, on ülekandetee tegelikult väga lihtne.”
Koduaedades luusivad metsloomad vahendavad lemmikloomadele veel üht ebameeldivat haigust. Rebaste kärntõve tekitab mikroskoopiline sügelislest, kes kaevab looma naha pealmisesse kihti peeneid käike. Pidev sügelus kurnab organismi ja tekitab valulikke nahakahjustusi, mille ravi nõuab arstidelt aega ja omanikelt kannatust.
Nakkuse edasikandumiseks piisab vaid ühisest elupaigast. Parasiite aitavad aga eemal hoida spetsiaalsed tõrjevahendid. “Põhimõtteliselt ei pea lemmikloom rebase või kährikuga isegi otseses kontaktis olema. Kui metsloom on kuskil püherdanud – kas metsas või on tulnud meile aeda – ja meie loom läheb pärast samasse kohta, on üsna kindel, et ta saab nakkuse,” täpsustas Järvela.
Kodustest ohtudest kaugemale minnes ootavad eksootiliste maade külastajaid rasked reisihaigused. Näiteks sureb maailmas marutaudi endiselt üle 50 000 inimese aastas, kellest moodustavad märkimisväärse osa noored lapsed. Viirus kahjustab otse kesknärvisüsteemi ja lõppeb sümptomite avaldumisel eranditult surmaga. Eesti püsib tänu varasematele vaktsineerimiskampaaniatele küll ametlikult marutaudivaba, kuid arengumaades ringleb viirus laialdaselt.
Turistid kipuvad aga soojadel maadel tänavakoeri ja -kasse pahatihti silitama. Kuna peiteaeg kestab pikalt, võib pealtnäha terve loom tegelikult juba nakatunud olla. “Loom võib küll olla kõhnake ja tekitada haletsust, kuid see ei tähenda, et tal poleks juba marutaudiviirust sees. Kui ta hammustab, hakkab ohutunne tööle, kuid tegelikult on reaalne oht olemas juba siis, kui loom lakub teie kätt, millel on pisike marrastus või kriimustus,” kinnitas loomaarst.
Eestisse jõuab marutaud tagasi vaid siis, kui inimesed selle ise sisse toovad. Tundmatute lemmikloomade transportimine nakkusohtlikest piirkondadest kätkeb endas bioloogilist riski. Haiguste ennetamisel jääb peamiseks kaitseks teadlikkus ja elementaarne hügieen. Järvela lisas: “Meie võime küll olla arenenud riik, aga kuna meile meeldib reisida huvitavatesse kohtadesse, on see täpselt viis, kuidas võime nakkuse Euroopasse tagasi tuua.”