Varasematel aegadel arenes kuuse-kooreüraskil Eestis suvega välja üks põlvkond. Viimase paarikümne aasta jooksul on aga tavapärane, et neid areneb ühe suve jooksul tervelt kaks. See tähendab, et üraskeid on oluliselt rohkem ja surve kuusikutele suurem.
Osa teise põlvkonna üraskitest võib talvituda kuuskede koore all. See teadmine paneb küsima, kas kahjustatud puude raie juba talvel võiks aidata kevadist üraskite arvukust vähendada. Kui seni on metsaomanikud eemaldanud kahjustatud puid sanitaarraietega peamiselt kevadel, siis 15. aprillist kuni 15. juulini vältav lindude pesitsusrahu suunab raideid samuti pigem talvisesse perioodi.
Varasemalt puudusid teadmised, kui hästi üraskid koore all talve üle elavad ja kui suur osa edasistest kahjustustest on üldse teise põlvkonnaga seotud. Talvise sanitaarraie mõju osas selguse saamiseks uurisid Eesti Maaülikooli teadlased viit metsamassiivi, kus esinesid värsked väiksepindalalised kuuse-kooreüraski kahjustused. Värskelt avaldatud uuringu juhtautor nooremteadur Kristjan Ait ja tema kolleegid uurisid keskealisi ja valmivaid kuusikud, kus sanitaarraie on metsamajanduslikult põhjendatud.
Igas metsamassiivis võrdlesid teadlased kolme erinevat lähenemist. Esimesel juhul raiuti kahjustatud puud talvel ja veeti need ka enne kevadist üraskilendlust metsast välja.
Teisel juhul tehti sanitaarraie kevadel ja lisaks paigutati metsa püünispuud. Need värsked kuusenotid meelitavad talvitumispaikadest väljuvaid üraskeid enda koore alla, misjärel peab need metsast koos üraskitega eemaldama. Kui kahjustuskollete servades leiti uusi üraskite asustatud puid, eemaldati ka need. Kogu puit viidi metsast välja mai teises pooles.
Kolmanda variandina jäid kahjustuskolded puutumata ehk olid eksperimendis kontrollalad.
Järgnevatel aastatel jälgisid Ait ja tema kaaslased üraskikahjustuste laienemist ümbritsevas metsas asuvatel proovitükkidel, kasutades ka kaugseire ja feromoonpüüniste abi. Lisaks uurisid nad kahe talve jooksul koore all talvituvate üraskite ellujäämust. Nad said teada, et enim oli kahjustuste leviku piiramisel kasu kevadisest sanitaarraiest. Talvise sanitaarraie ja kontrollalade vahel olulist erinevust ei ilmnenud.
Teadlased seletavad talvise sanitaarraie vähest kasu asjaoluga, et enamasti ei teinud teise põlvkonna üraskid endale talvekorterit mitte kuuskede koore alla, vaid talvitusid mullas. Neistki üraskitest, kes veetsid talve koore all, jäid ellu vaid vähesed. Suur osa valmikutest hukkus talvekülmade või looduslike vaenlaste tõttu juba enne kevadet.
Seevastu kevadise sanitaarraie puhul meelitasid püünispuud enda koore alla märkimisväärse osa üraskitest, kes talvitumispaikadest väljusid. Seetõttu on üraskikahjustuste ohjeldamiseks ülimalt oluline püünispuud õigeaegselt metsast välja viia. Kevadiste tööde käigus eemaldati mõnel juhul ka kahjustuskollete servades värskelt üraskite asustatud kuused, mis samuti aitas kahjustuse levikut pidurdada.
Teadlaste hinnangul võis rolli mängida ka asjaolu, et talvel raiumata puudelt pääsesid kevadel välja üraskite looduslikud vaenlased. Nii võisid mõningad röövputukad varitseda uusi puid ründavaid üraskeid juba kevadel.
Siiski selgus, et ka kevadise sanitaarraie mõju jäi pigem tagasihoidlikuks ja avaldus peamiselt kahjustuskollete vahetus läheduses. Tuli välja, et sanitaarraiest olulisemaks osutusid hoopis puistu omadused ja maastiku tasandi tegurid. Näiteks suurendas seni tervete metsaosade kahjustusriski see, kui ümbruskonnas leidus palju üraskile sobivaid kuusikuid või juba olemasolevaid kahjustuskoldeid.
Olulist kaitset näis pakkuvat puuliikide mitmekesisus – mida rohkem on puistus erinevaid liike, seda väiksem on kahjustuse oht. Eriti selgelt ilmnes see puistutes, kus kuuskede kõrval kasvas vähemalt veerandi jagu kaski.
Oluline oli seegi asjaolu, et katsete tulemuslikkuse seire sattus perioodile, mil üraskiepideemia hakkas juba raugema. Seda põhjustas nii looduslike vaenlaste arvukuse kasv, kuuse-kooreüraski liigisisene konkurents kui ka nõrgestatud kuuskede vähene kättesaadavus.
Üraskite uurijad aga rõhutavad, et peale kuuse-kooreüraskite võivad kuuskedele liiga teha teisedki liigid. Uuringu tulemused kinnitasid, et kuuse-kooreüraskiga esinevad sageli koos ka harkkidane kooreürask ja harilik niineürask. Mõlemad liigid suudavad rünnata isegi terveid ja elujõulisi kuuski. Töö harkkidase kooreüraski ökoloogia ja käitumise selgitamiseks käib juba uue teadusuuringu raames.
Uurimus kinnitas vana teadmist, et kuuse koore all talvituvad arvukalt üraskite looduslikud vaenlased – röövputukad ja parasitoidid, kelle populatsiooni hoidmiseks võib värsketes kahjustuskolletes surnud puid üle talve säilitada. Mitu aastat tagasi hukkunud kuused või juba koore kaotanud tüved aga üraskite looduslikele vaenlastele enam elupaigaks ei sobi. Nende kohalolek sõltub eelkõige toidubaasist ehk üraskite olemasolust.
Kuuse-kooreüraski ohjeldamiseks on hädasti vaja tõhusamaid meetodeid. Näiteks anti Eestis nii 2022. kui ka 2023. aastal raielube ligikaudu 2200 hektari üraskikahjustustega metsa eemaldamiseks. Eelneval viiel aastal raiuti sel põhjusel keskmiselt vaid umbes 500 hektarit aastas. Rahvusvaheliste uuringute põhjal sagenevad kliimamuutuste tõttu metsahäiringud veelgi. Eriti suur on kuuse-kooreüraski kahjustuste risk Fennoskandias ja Balti riikides.
Uuring avaldati teadusajakirjas Forest Ecology and Management. Tööd rahastasid RMK ja Eesti teadusagentuur.