Vanim praeguseni kehtiv põhiseadus on Ameerika Ühendriikide põhiseadus 1776. aastal. Sellele järgnesid varsti Poola-Leedu aadliriigi (Rzeczpospolita) 3. mai konstitutsioon (1791) ja Prantsusmaa põhiseadus (1792). Mainime siinkohal, et on ka riike, kus põhiseadust pole – näiteks Uus-Meremaa, Iisrael, Suurbritannia.

Tee maailma kaasaegseima põhiseaduse loomiseni

Eesti Vabariigile, kui noorele iseseisvunud riigile omaselt tuli võimalikult kiiresti hakata toimetama igasugu ühiskonnaelu korraldamisega. Keeruline aeg•
•
More täis ebastabiilsust, kestev Vabadussõda, seetõttu ka pidevalt edasilükatud esinduskogu valimised ei tõotanud just palju.

Vanim praeguseni kehtiv põhiseadus on Ameerika Ühendriikide põhiseadus 1776. aastal.

Muidugi oli meil juba Maapäeva ehk Maanõukogu ajal pärinev 1917. aasta novembrikuu otsus, milles eelpool mainitud esindus pidi õigusnormi välja kuulutama. Seda on peetud ka esimeseks eelkonstitutsiooniks kuni Asutava Kogu kokkutulemiseni.

Muutus saabuski 1919. aasta aprillikuu alguses toimunud Asutava Kogu – Eesti esimese

rahva poolt valitud parlamendi – juhtimisel. See andis ka lõpuks ometi hakata korraldama riigi valitsemist ning paika panna demokraatlikel alustel ühiskonna toimimine.

Üheks olulisemaks Asutava Kogu ülesandeks oli lisaks maaseadusele ka Vabariigi Põhiseaduse koostamine. Asutav Kogu võttis põhiseaduse vastu 15. juunil 1920 ja see jõustus 21. detsembril samal aastal.

Üheks olulisemaks Asutava Kogu ülesandeks oli lisaks maaseadusele ka Vabariigi Põhiseaduse koostamine.

Erinevalt 1934. ja 1938. aasta põhiseadustest rahvahääletust selle kehtestamiseks ei korraldatud. Seega ei olnud tegemist rahva poolt vastu võetud põhiseadusega. Üheks põhjuseks oli nii kogenematus rahvahääletuse läbiviimisel ning teisalt ka selle kiireloomulisus. 1920. aasta Eesti Põhiseadust on sageli iseloomustatud kui väga demokraatlikku põhikorra akti. Suisa nii, et seda peeti tolle aja maailma kõige kaasaegsemaks demokraatlikuks põhiseaduseks.

Ei taha me enam ühte valitsejat!

Kui meenutada minevikku enne iseseisvuse väljakuulutamist, siis oli me maa pidevalt kellegi teise valitseda. Nüüd kui Eestimaa kuulus lõplikult eestlastele, otsustati selgelt, et ei soovita ühte kindlat valitsejat enam näha. Seetõttu oli esimese põhiseaduse puhul selgelt paika pandud peamine võimu teostaja – rahva poolt valitud Asutav Kogu. Riigipea ametit selles ei nähtud, sest olime väsinud ligi 700-aastasest võõrvõimude juhtidest, kes meie rahva saatuse üle otsustasid.

Rahvavõim oli tema poliitiline ideaal ning kõiki riigiasju pidi arutatama rahvakoosolekul.

Piltlikult öeldes, suutis noor Eesti Vabariik ellu viia Rousseau kunagise unistuse – rahvavõim oli tema poliitiline ideaal ning kõiki riigiasju pidi arutatama rahvakoosolekul. See oli just suund, mis sobis väiksemale rahvale nagu Eesti. Kuna olime ajaloos just pikast ikkest vabanenud, siis oli see meile justkui eeskujuks.

Kiireloomuline, kuid keeruline

4. juunil 1919, kui Asutav Kogu kolimisest Estonia kontserdisaalist Toompeale oli möödunud umbes nädal, alustati Põhiseaduse kavandamist.

Esimese asjana moodustati 15-liikmeline põhiseaduskomisjon, milles vastavalt jõuvahekordadele Asutava Kogu liikmeskonnas oli viis sotsiaaldemokraatide, neli tööerakonna ja kolm rahvaerakonna saadikut ning üks saadik maaliidu, kristliku rahvaerakonna ja sotsialistide-revolutsionääride fraktsioonist.

Põhilise kirjutamistöö tegi ära Jüri Uluots, kellel valmis esimene põhiseaduse eelnõu kavand 1919. aasta augustiks.

Esimene suurem arutelu keskenduski 19. juunil selle põhialuste üle ning mitme nädala möödudes otsustati küsida fraktsioonide ettepanekuid selles küsimuses. Erakonnad soovisid näha selles peamise asjana põhiõiguste peatükki.

Selleks, et võimalikult konstruktiivne alusdokument tekiks, moodustati juulis põhiseaduskomisjoni sees kolm alamkomisjoni: riigi- ja valitsemiskorra; kohtu ja kontrolli ning omavalitsuse alamkomisjon. Oktoobris moodustati ka kohtuvõimu alamkomisjon ning detsembri redaktsioonikomisjon. Esimese alamkomisjoni ülesandeks sai lisaks ka põhiõiguste peatüki koostamine.

Põhilise kirjutamistöö tegi ära Jüri Uluots, kellel valmis esimene põhiseaduse eelnõu kavand 1919. aasta augustiks. Protokollidest aga ei selgu, et seda oleks üldsegi arutatud. Vahepeal oligi tunne, nagu ajakirjanduses sageli räägiti, et põhiseadus ei valmi üldse, või nihkub selle loomine veelgi.

Kui läheb untsu, proovitakse uuesti

Kuigi suve lõpus tundus, et asi ei lähe eriti libedalt, tegutseti juba selle uue versiooniga. Uluots tõi põhiseaduskomisjonile arutlusele uues kuues akti 9. oktoobril 1919. Eelnõud hakati arutama 23. oktoobril ning esimene lugemine lõppes 21. detsembril, misjärel saadeti see tutvumiseks ja kommenteerimiseks kõigile Asutava Kogu liikmetele, riigiasutustele ja ajalehtede toimetustesse.

Selle sammu ülesanne oli võimalikult laiapinnaliselt selgitada sisu ning saada tagasisidet.

Asutava Kogu täiskogusse jõudis põhiseaduse eelnõu 1920. aasta mai lõpus ning seda arutati kokku seitsmel istungil.

Eelnõu teine lugemine toimus komisjonis 22. jaanuarist 25. märtsini 1920 ning seejärel saadeti eelnõu taas kommenteerimiseks laiali, seekord ka 1919. aasta lõpus loodud Eesti Õigusteadlaste Seltsile. Kolmas lugemine toimus komisjonis 14. aprillist 11. maini.

Kõige rohkem parandusettepanekuid tegid erinevad kohtuorganisatsioonid, mida peeti oluliseks tagamaks konstitutsiooni õiguslik paikapidavus. Väga põhjalikud seisukohad esitas Riigikohus, ka Tallinna Ringkonnakohtu esimees kommenteeris mitmeid paragrahve, samuti mõned rahukohtunikud.

Vähemusrahvustest avaldas aktiivselt arvamust Asutava Kogu Saksa rühm. Esimese lugemise läbinud eelnõu või selle põhjaliku kokkuvõtte trükkisid ära suuremad ajalehed.

Lõpuspurt

Asutava Kogu täiskogusse jõudis põhiseaduse eelnõu 1920. aasta mai lõpus ning seda arutati kokku seitsmel istungil. Esimese lugemise läbis põhiseadus 27. mail, teisel ja kolmandal lugemisel arutati eelnõu paragrahvide haaval.

Tollased ajalehed muide arvasid, et ka uue versiooni vastuvõtmine venib ning heal juhul valmib juulikuuks või sügiseks. Eelnõu võeti vastu 15. juunil, mil toimus kolmas lugemine ja lõpphääletus. 120-st Asutava Kogu liikmest hääletasid selle poolt 95 saadikut.

120-st Asutava Kogu liikmest hääletasid Eesti põhiseaduse poolt 95 saadikut.

Põhiseaduse sõlmküsimused olid suuresti varasemate seaduste väljatöötamise ning komisjoni töö käigus läbi vaieldud, mistõttu kuigipalju märkimisväärseid muutusi täiskogus lugemised kaasa ei toonud. Olulisemad muudatused olid ihu- ja surmanuhtluse keeld, streigivabadus, vähemusrahvuste emakeelne haridus ning keeld konfiskeerida kogu vara.

Täiskogu debatid Valges saalis olid pigem maailmavaatelised kui õiguslikud. Siiski emotsioone jagus, sest seisti oma valijate eest. Samas polnud sugugi kõik seisukohad lõpuni fraktsioonides välja kujunenud, mistõttu esines erimeelsusi küllalt sageli ka ühe erakonna saadikute vahel. Ka hääletamisküsimustes ei teinud fraktsioonid oma liikmetele ettekirjutusi, mistõttu said kõik hääletada oma seisukohast lähtuvalt. Põhiseadus jõustus 21. detsembril 1920, mil Asutava Kogu asemel astus kokku ka Riigikogu I koosseis.

Eesti I Põhiseaduse olulisus

1920. aasta Eesti Vabariigi põhiseadus, mille Asutav Kogu 15. juunil võttis vastu Toompea lossis, oli noore riigi esimene laiemalt arutletud alusleping, mis kinnistas Eesti kui iseseisva ja demokraatliku vabariigi põhimõtted. See sündis vahetult pärast Vabadussõda ning oli vajalik, et anda riigile selge õiguslik raamistik ja kindlustada rahva suveräänsus.

1920. aasta Eesti Vabariigi põhiseadus, mille Asutav Kogu 15. juunil võttis vastu Toompea lossis, oli noore riigi esimene laiemalt arutletud alusleping.

Põhiseadus oli omas ajas eriline oma tugeva demokraatlikkuse poolest: kõrgeim võim kuulus rahvale ning seda teostati rahvaesinduse ehk parlamendi kaudu. Täidesaatev võim oli teadlikult nõrgem, et vältida autoritaarse võimu tekkimist, mis peegeldas tollast selget usku parlamentaarsesse süsteemi ja proovis vältida ainuvõimu.

Samuti rõhutas see kodanike põhiõigusi ja vabadusi, mis olid värskelt iseseisvuse saavutanud rahvale erakordselt tähtsad.