Nali naljaks, nüüd räägime tõsiselt. Muidugi nõusolekuseadusest. Naisi on vaja kaitsta, sellele ei vaidle vastu ükski inimene, kel süda õige koha peal. Mehi on ka vaja kaitsta. Kõik inimesed peavad saama tunda end igal hetkel turvaliselt. Siiski on elu näidanud, et naisi peab rohkem kaitsma. Paraku meeste eest.
Kas nõusokekuseadus teeb naiste elu turvalisemaks? Kahtlen selles. Kes vägisi tahab võtta, teeb seda niikuinii, sest teda ei huvita. Kui huvitaks, siis ta austaks ilma seadusetagi teise poole tahet.
Kas Rootsis, kus nõusolekuseadus on juba päris kaua kehtinud, on vägistamised kadunud? Vastupidi, Rootsist on saanud Euroopa vägistamiste peariik. Nõusoleku mitteandmine ei ole ühtegi Ahmedit ja Muhammadi takistanud kohalikku naist vägistamast, ei takista neid ka politsei, sest kardetakse rassismisüüdistusi. Palju on siis nõusokekuseadusest Rootsi naistele päriselt kasu olnud?
Kes on need mehed, kes arvavad, et teine inimene on tema lõbude järgi suvaliselt kasutamiseks, maksku mis maksab? Kust nad tulevad? Kuidas on nende vanemad neid kasvatanud, et nad sellise mõtteviisi on omandanud? Palun kõiki lapsevanemaid – kasvatage oma pojad üles nii, et nad õpivad austama tüdrukuid ja naisi. Ja palun kasvatage oma tütred üles austama poisse ja mehi. Õpetage neile, et nad ei ole maailmanabad, kes peavad saama kõike ja kõiki, mida-keda nemad tahavad. Õpetage neile, et ka teistel inimestel on vaba tahe ja omad soovid. Keegi pole kellelegi lõbukanniks loodud.
Veel palun, et nii ühiskond kui ka politseiametnikud hakkaks ohvrisse tõsiselt suhtuma ning mõistaks, et vägivald ei ole normaalne. Vägivald on taunitav ja ohver ei ole süüdi selles, mis temaga juhtus. Praegu on hoiakud laiemalt ja uurimisasutustes sellised, et ohvrit hakatakse süüdistama – ju sa ikka ise tahtsid, ju sa olid väljakutsuvalt riides ja üleüldse, mis sa siis kõnnid õhtul tänaval, ära nüüd vingu, ise otsisid. Seksuaalkuritegude ohvrid on rääkinud, kuidas neid on politseiametnike poolt survestatud avaldust tagasi võtma ning kuidas neisse on suhtutud üleolevalt ja mõnitavalt. Rääkimata anonüümsest kommentaariumist, kus vägistatakse ohvrit sõnadega kollektiivselt ja mõnuga. Kui ka seksuaalkuritegu kohtusse jõuab, on karistused naeruväärsed kui mitte öelda lausa olematud. Palun inimesed ja politseiametnikud – korrigeerige oma suhtumist, näidake oma hoiakutega, et kuritegu on taunitav, mitte ohvriks langemine. Praegu on seksuaalkurjategujatel selge signaal, et nende teod ei olegi valed ja midagi hullu, sest moraalselt jääb süüdi ohver. Mis siis imestada, et nad teevad, mida teevad. Sest võib ju.
Pika jutu kokkuvõtteks – valest otsast hakati probleemi lahendama. Uue olukorraga tehakse elu keerulisemaks neil, kes pole kunagi plaaninudki vägistada. Vägistajaid aga endiselt ei huvita, kas on “ei-” või “jah-seadus”.
Kadri Vilba, EKRE