Tema hinnangul neelasid inimestele kätte jäänud lisaraha aasta alguse krõbedad elektrihinnad, seejärel autode kütusepaagid. Intervjuus oli juttu ka toidu kallidusest ja kõrgetest maksudest, piirkondlikust toidueelistustest, olukorrast väikestes maapoodides, iseteeninduskassade mõttekusest, vargustest, e-toidupoodide kahjumlikkusest, kodumaise kapitali olulisusest ja Prisma poodide tulevikust.
Miks on toit nii kallis ja miks see kogu aeg
•
•
More kallimaks läheb?
Hästi lihtsalt öeldes on toit kallis seetõttu, et meil on toidutootmisel kõrged sisendkulud. Üldse on toidu hind maailmaturul kasvanud. Sisendkulud Eestis on kasvanud viimase kuue aastaga palju rohkem kui maailmas keskmiselt, tulenedes kõrgetest energiahindadest ja lõpetades maksudega, millest on palju räägitud. Käibemaks 24 protsenti toidu pealt on Euroopas suhteliselt pretsedenditu – ainult Taanis on toidult käibemaks 25 protsenti. Kõikides teistes riikides on see nulli ja 13 protsendi vahepeal. Toit on selline asi, mida iga inimene, iga eestlane, peaks jõudma osta.
Kui ma kuulan rahandusminister Jürgen Ligi sõnavõtte, siis tema ütleb, et rikkad ostavad kallimat toitu ja ostavad rohkem toitu ning kui käibemaks oleks toidul madalam, võidaksid rikkad sellest rohkem.
Absoluutnumbris on rahandusministril väga õigus. Aga kui me vaatame kulu toidule erinevate sissetulekugruppide pere kuu eelarvest, siis proportsionaalselt maksavad kaks korda rohkem toidu eest need sissetulekugrupid, mis asuvad madalamatel astmetel. Mida kõrgemaks sissetulek või pere kuu eelarve läheb, seda vähem protsentuaalselt toidu peale kulutatakse.
Ehk absoluutnumbris on see õige, aga inimeste hakkamasaamise vaates kulutavad madalama sissetulekuga ühiskonnagrupid palju rohkem.
Eks see ole filosoofiline küsimus, milliseid inimgruppe soovitakse rohkem maksustada ja milliseid vähem.
Sama paralleeli võiks tõmmata kütusega – meil võiks ju olla ka kütuseaktsiis kaks korda kõrgem, sellepärast et tõenäoliselt omavad kõrgema sissetulekuga inimesed autosid protsentuaalselt rohkem kui madalama sissetulekuga ühiskonnagrupid, kes kasutavad rohkem ühistransporti. Võib-olla on kõrgema sissetulekuga ühiskonnagruppides ka autod suuremad ja võtavad rohkem kütust, nii et samale loogikale tuginedes võiks kütuseaktsiis olla kaks korda kõrgem, kuna proportsionaalselt madalama aktsiisiga võidavad rohkem need, kellel on kõrgem sissetulek.
Sinna suunda liikumist on Eestis ju katsetatud ja selle tulem oli massiline Lätis tankimas käimine. Me ei ole veel näinud, et inimesed sõidaksid massiliselt Lätti piima ja juustu ostma.
Kuna Coopil on Eestis kõige rohkem kauplusi ja väga suur hulk just maapiirkondades, siis vaadates piiriäärset elu Lõuna-Eestis, ma hea saatejuhi arvamust nii üks ühele ei jaga.
Võimalik, et inimesed piiri ääres natuke ka käivad.
Lätis on toidu maksudes mitmeid erisusi, näiteks on Lätile omaste puu- ja juurviljade käibemaks märgatavalt madalam. Aga siiski, kui sa poehindu vaatad, siis see nii üheselt välja ei joonistu.
Uuringud on erinevad ja eks see, kes uuringut tellib, tihtipeale tellib ka muusika. Aga kui vaadata uuringut, mille tegi vist Läti Maaülikool (võin eksida) koos Eesti Maaülikooli teadlastega, siis sealt joonistus väga selgelt välja seesama näide, mis te tõite, mis puudutas puu- ja juurvilju, et hind langes samamoodi nagu käibemaks – kuskil 88 protsenti käibemaksulangetusest kandus hindadesse edasi.
Mis on sealjuures väga oluline, maksulaekumised selles sektoris, kes antud puu- ja juurvilja kasvatasid, kasvasid neli-viiskümmend protsenti. Samamoodi kasvasid seal keskmised palgad ja kasvasid ka nende puu- ja juurviljade tootmismahud. See on neil juba mitmeid aastaid nii olnud.
Sellest aastast langetas Läti valitsus suurel hulgal erinevatel toodetel käibemaksu vist 12 protsendi peale. Värskel lihal, piimatoodetel, saia-leivatoodetel – seda laiendati päris ulatuslikult.
Aga siiski, hinnad ei ole Lätis üheselt odavamad kui Eestis.
Seesama puu- ja juurvilja näide – seda on hästi raske üheselt võtta, sellepärast et puu- ja juurvili on väga sesoonne. Sõltub palju sellest, mis ajal seda võrreldakse. Näiteks tomatit hakatakse Hispaaniast tooma, lõpetatakse Hollandiga. Sõltub, mis aeg•
•
More on, ja iga partii on eri hinnaga.
Kui Lätis on käibemaksulangetus tehtud sellistele toiduainetele, mille hinnad on püsivama iseloomuga, siis ma arvan, et me näeme võitu seal igal juhul. Nagu ka kõikides teistes Euroopa Liidu riikides, kus on madalam käibemaks, on käibemaksulangetus alati edasi jõudnud.
Lätil on võrreldes Eestiga veel üks suur erinevus. Kui Eestis on viis suurt jaeketti, kes moodustavad turust väga suure enamuse, siis Lätis on põhimõtteliselt Maxima ja Rimi. Kui me vaatame Eesti jaekaubanduse kasumlikkust versus Läti-Leedu või Soome jaekaubanduse kasumlikkust, siis me näeme, et Eestis on see ajalooliselt kahe protsendi juures, Lätis viie-kuue juures. Käibemaksumuudatust allapoole või ka mingite sisendite muutust on madala konkurentsi tõttu võimalik Lätis tarbijale tunduvalt efektiivsemalt või tarbijakahjulikumalt edasi kanda ehk hinda tõsta.
Eestis see võimalik ei ole. Kõik Eesti suured jaeketid on väga selgelt välja öelnud, et käibemaksu langetus antakse kohe tarbijale edasi. Meil on neli aastat järjest kaubamahud langenud. Meie kõige suurem soov on see, et tarbija hakkaks jälle tarbima.
Mil määral potentsiaalne käibemaksulangetus, mida tegelikult praegu juhtumas ei ole – vähemalt mitte lähiaastal –, tarbijale edasi jõuab ja mis osa sellest ketid endale jätavad?
Me oleme pakkunud välja, et kui kellelgi on väga selge nägemus, kuidas seda mõne sõltumatu asutuse poolt mõõta, siis Coop on selgelt nõus andmeid jagama selliselt, et see oleks sõltumatu. Et näidata, et need on edasi kandunud. Ma arvan, et teised jaeketid samamoodi.
Meie selge soov on, et käibemaks langeks, läbi selle läheks ostukorv soodsamaks ja tarbimiskindlustunne tuleks tagasi. Praegu on see neli aastat ainult languses olnud.
Nagu te ütlete, Lätis on kasumimarginaalid kaks korda kõrgemad kui Eestis. Miks te oma tegevust Lätti pole laiendanud?
Coop on Eesti ainuke ühistuline suur jaekett.
Olekski ju mõnus sealt lisaraha teenida.
See ei ole meie liikmete huvides. Meie liikmed soovivad, et see väike kasum investeeritaks tagasi kogukondadesse, uute kaupluste rajamisse maapiirkondades või mujal, et tarbijale oleks kaasaegne ostukeskkond, või siis toetada kogukondlikke ettevõtmisi. Coop toetas eelmisel aastal kuskil 700 000 euroga üle 600 kohaliku algatuse üle Eesti.
Mitu protsenti see 700 000 eurot teie käibest on?
Käibest on see väike osa, aga kasumist kuus-seitse protsenti.
See oli vist ka rahandusminister, kes ütles, et kui võrrelda käibemaksu mõju maailmaturu hindade kasvule, siis see on pigem marginaalne. Toiduhinnad on jooksnud üles just maailmaturu asjade pealt.
Maailmaturu pealt on üles jooksnud teatavad toiduhinnad. Näiteks poolteist aastat tagasi oli suur apelsinikriis.
See tuli natuke alla tagasi.
Mitte natuke, vaid korralikult. Sama oli šokolaadiga, šokolaadi hind on alla tagasi tulnud, kohvi hind on täna veel kõrge. Me toome üksikuid näiteid mingitest kategooriatest, mis on väga tugevalt seotud maailmaturu hindadega.
Kui me võtame näiteks sealiha Eestis, siis selle peamine kulukasv on tulnud sellest, et palgad, energiakulud, elekter, kõik on sisendina viimase viie-kuue aasta jooksul nii palju kasvanud. Ega sealiha kui selline defitsiidis suurt ei ole, isegi pärast eelmise aasta suurt seakatku on sealiha siiani saada ja maailmaturul ei ole ta väga palju kallinenud, aga kallinenud on kõik muu, mis selle ümber on.
Enne Covidit ja sõda Ukrainas olime me Eestis ikkagi suhteliselt madalate tootmiskuludega. Kui Euroopas on toidu hind keskmiselt kasvanud viie-kuue aastaga 25 protsenti, siis meil on ta kasvanud 45 protsenti. Peamiselt tuleb see sellest, et me teame, palju palgad on kasvanud, mis elekter maksab isegi siis, kui ta on mõistliku hinnaga, versus see, mis ta oli enne Covidit. Kõik on sisend, mis omakorda võimendab kõige muu hinda.
Teistpidi võttes pole palgad hinnatõusu ületanud. Ma ei tea, kuidas teil Coopis on…
Ma arvan, et on väga vähe sektoreid, kus palgakasv on viimase kuue aastaga olnud kiirem kui inflatsioon, inflatsioon on lihtsalt nii raju olnud. Seda muidugi mitte.
Aga kui me võtame elektrihinna, siis see ei puuduta otseselt palgakulu, aga elektrihind on meil kordades kõrgem, kui ta oli. Elekter on väga suur sisend nii põllumajanduses kui ka tootmises, ükski masin ilma elektrita ei toimi, samamoodi masinate hooldused, masinate varuosad – Eestis on need hinnad kasvanud. Ka on kasvanud nende varuosade ja seadmete tootmishinnad nendes riikides, kust need tulevad.
Kokkuvõttes veel kord: meil on kallis toit, sellepärast et meil on kallid sisendhinnad. Me oleme geograafiliselt sellises asukohas, kus me peame väga palju oma kaupluses müüdavatest kaupadest importima. Ja meil on Euroopa keskmist vaadates äärmiselt kõrged maksud toidule, see on fakt.
USA-Iraani sõja mõjud ja Hormuzi väina sulgemine ei ole veel päriselt kohale jõudnud.
Jõuavad! Töötlev tööstus oli seitse-kaheksa protsenti mahulanguses ja seda vedas esimeses kvartalis just toiduainetööstus. Aga nagu te õigesti ütlesite, siis sõda Iraani, Iisraeli ja USA
More vahel algas veebruari viimastel päevadel ja mõjutas esimest kvartalit vähem. Samas on mõju juba tuntavalt näha. Kindlasti on teise kvartali tulemustes see selgelt sees ja rullib edasi.
Kas te Coopis näete, et tarnijad on asunud hindu tõstma?
Mingeid hinnakasvu soove juba tuleb. Peamine põhjus on selles, et kui me võtame tootepakendi, siis plastiku hind on maailmaturul alates Iisraeli, USA More ja Iraani sõja algusest tõusnud üle 50 protsendi. Mingi hetk jõuab see toote hinda, sellepärast et vanad varud on otsas ja tootjad ostavad varusid uue hinnaga ning nad peavad selle üle kandma, sest ega toidutööstuses ela keegi juba aastaid kuidagi hästi, kui üldse kunagi elanud on. Ei põllumees, toidutootja ega jaekaupmees.
See on väga mahuäri, põhimõtteliselt sendiäri, väga hinnatundlik. Kui majanduses on olukord, et tarbijal on palju muresid oma kommunaalarvetega ja mure ka sellepärast, mis geopoliitiliselt saab – üks kriis ajab teist taga –, siis kui tal ostu- ja tarbimiskindlust ei ole, läheb kõigil kolmel sektoril raskelt.
Kas praegu oleks mõistlik soovitus kaua säilivad toiduained ette ära varuda, sest kohe hakkavad hinnad edasi üles liikuma?
Ei, seda üleskutset ma kohe kindlasti ei tee. Kui me vaatame kaua säilivate toodete hindu, jätame kohvi välja, mis on kasvanud, stabiliseerunud, aga väga langustrendi ei näita, siis tatar, riis, jahud, suhkur – seal me sellist hinnatõusu ei ole näinud nagu muudes kategooriates viimase aasta jooksul. Täna ei paista seal ka mingit suurt hinnatõusu tulemas.
Viimased hüpped olid jahutoodetel, kui algas sõda Ukrainas, kuna Ukraina on Euroopa viljasalv ja oli hirm, et tekib suur viljapuudus. Siis toimus teatav hüpe, aga pärast seda on olnud väga stabiilne.
Nii et kindlasti ei kutsu ma kedagi üles midagi varuma. Nagu ütleb siseministeerium, on igal inimesel mõistlik turvavaru kodus hoida, et igaks juhuks oleks olemas, aga üleliia varuda ei ole kindlasti mõtet, selle pealt ei tule ei suurt ega väikest säästu.
Kui Eestis pooled jaemüügikauplused kinni panna, kas siis oleks võimalik toidu hinda märgatavalt alla tuua?
See on üks väide, mida on valitsuse poolt korduvalt esitletud. Vastus on hästi lihtne, kaupluste kulud käibesse jäävad kuskil kuue-seitsme protsendi juurde jaekaupmehe käibest, täpselt samal tasemel on see Eestis, mis ta on keskmiselt Euroopas. Ja kui võtta Coopi näide, meil on 300 toidukauplust, siis kui me paneksime sellest 30 protsenti kinni, ehk pea 100 kauplust, siis see tähendaks, et me suudaksime – kui kõik muu jääb samaks ja midagi ei muutu – kuskil kaks protsenti toidu hinda alandada. Mis tähendab, et see kaks protsenti on sama palju kui käibemaksu tõus oli 2025. aasta 1. juulist või siis 2024. aasta 1. jaanuarist. Kui tahta toidu hinda neli protsenti alla tuua, ehk see, mis on viimaste aastate käibemaksu tõus, siis tuleks Eestis kinni panna 60 protsenti kauplustest.
See on teie ettepanek?
Ei, see ei ole minu ettepanek, vaid see on lihtsalt võrdlus sellele näitele ja ettepanekule, mida on riigi poolt korduvalt ka ajakirjanduses tehtud.
On arusaadav, kust see tuleb, sest tihti on inimestele üllatus, kuidas toote, mida on võimalik poeletilt osta, omahind võib-olla näiteks pool või teinekord isegi alla selle. Inimestel on väga selge järeldus, et ju siis pood jätab ülejäänud poole endale.
Siin on küsimus, mida omahinna all silmas peetakse. Kas see on hind, millega tootja müüb jaeketti või on see hind, millega toormaterjal või toortoit kas vilja või liha näol põllumehelt tootjale jõuab.
Kui vaadata Eesti jaekaupmeeste keskmisi juurdehindlusi, siis need on madalamad kui Euroopas keskmiselt. Ja kui me võtame selle, et kampaaniakaubad, mille mahud on kasvus, nende hulk inimese toidukorvis kasvab kogu aeg•
•
More, siis jääb väga paljude oluliste kampaaniakaupade juurdehindlus kuue-seitsme protsendi juurde, mis ei kata kaugeltki kaupluse kulusid.
Konkurents sunnib seda tegema. Me teame hästi, et kilepiima müüakse peaaegu kõikides kauplustes miinushinnaga. Kui liitrise kilepiima hind koos käibemaksuga on kaupluses sama palju, kui saab põllumees piima eest ilma käibemaksuta…
See piim tuleb pastöriseerida, pakki panna, kauplusesse tarnida, maha müüa. Siis on ju enam kui selge, et selle pealt mitte keegi ei teeni mitte midagi.
Teisalt on see viis, kuidas kaupmehed inimesed poodi saavad. Lõpuks on teil kindlasti mingi kalkulatsioon, kui palju te oleksite valmis inimesele maksma selle eest, et ta teie poodi oma nädala ostukorvi tuleks ostma.
Turundust teevad kõik ketid selleks, et saada inimest kauplusesse. Turundus ongi selleks mõeldud – mis on see sinu väärtuspakkumine sellele kliendigrupile, keda sa oma kauplusesse soovid saada?
Mis puudutab mingite toodete alla omahinna müümist, siis see loob tarbijale vale tunnetuse, et ongi nii odav. Kui pooleliitrine veepudel maksab poes 89-99 senti ja liitrine piimapakk 50-60 senti, siis jääb inimesele mulje, et piim on peaaegu tasuta käes. Tegelikult tuleb liitrise piima saamiseks palju rohkem vaeva näha, kui pooleliitrise vee pudelisse panemiseks.
Te peaksite tooma turule pakivee.
Kui maksusüsteem aasta alguses muutus ja inimestele kehtestati ühtlane 700-eurone tulumaksuvabastus, siis kas see tuli teile poodi?
Ei tulnud. Nii palju, kui on ka teiste jaekettide juhtidega juttu olnud, siis ega seda raha olnud vähemalt paar kuud tagasi veel keegi väga näinud. See raha, mis tuli, teame, et jaanuari-veebruari elektrihinnad olid väga kõrged, läks sinna. Ja nüüd alates märtsist on ta tõenäoliselt jooksnud kas bensiini või diisli näol inimeste autopaakidesse. Ehk seda raha keegi näinud ei ole. Seda näitab ka statistikaamet – toidukaupluste maht on ikka languses. On olnud neli aastat ja langus jätkub.
Tegime Coopis eelmise aasta sügisel arvutuse, kuidas see võiks jaotuda, eeldades, et inimene toob vähemalt osa sellest rahast meie juurde. Teame, et Tallinnas-Harjumaal on tunduvalt kõrgemad töötasud kui mujal Eestis, kui me vaatame mediaani, siis mediaanpalga vahe näiteks Põlva- ja või Valgamaaga on kuskil 30 pluss protsenti. Sellest ligi 600-st miljonist kuskil 400 pluss miljonit tuleb Tallinnasse-Harjumaale. Siis järgmised 100 miljonit läheb Tartusse-Tartumaale ja ülejäänud 80 miljonit jaotub ülejäänud Eesti peale.
Nii et tegelikult sellest muudatusest Eesti vaates keskmiselt ei võitnud ükski maakond tuntavalt peale Tartu- ja Harjumaa.
Maailm ja elu on ebaõiglane. Ka teie müüte ju maapiirkondades tooteid kallimalt kui Tallinnas.
Ei, meil on keskselt juhitud hind ja kuskil 80 protsenti kõikides Coopi kauplustest kasutab keskselt juhitud ühtset hinda. Tõepoolest, mingites üksikutes kauplustes võivad hinnad erinevad olla tulenevalt konkurentsisituatsioonist. Kui meil on konkurent kohe kõrval ja tegemist on väikse kohaga, siis annavad ka kohalikud ühistud endast parima, et seal selle hinnaga konkureerida.
Kas või lihtsalt loogiliselt mõeldes, kui käibed on väiksemad, on ikkagi tarvis püsikulusid katta.
Selles suhtes on teil väga õigus, aga kui me hakkaksime maakauplustes, kus iga ostukorv on arvel, sellest ärilisest loogikast lähtuvalt toimetama, suunaksime tarbija veel rohkem oma oste tegema suuremasse asulasse, kus, nagu te väitsite, võiksid olla madalamad hinnad. See tähendab, et väikepoe pidamine muutuks veel raskemaks. Üritame maksimaalselt tagada, et hinnatase oleks sama ja tarbija tunneks, et ei pea minema suuremasse asulasse oste tegema. Pakume väikeses kohas ka piisavat sortimenti, et tarbija saaks oma põhivajaduse sealt kätte ja seal poleks ainult leib ja piim ja või, vaid sortiment peab vastama keskmise inimese ostukorvile sõltuvalt piirkonnast. Meil on sortimendid natuke erinevad vastavalt inimeste maitsetele. Kuigi Eesti on väike, on maitsed erinevad.
Renoveerime kohalikke kauplusi põhimõttega, et 300–350 ruutmeetristest nõukoguaegsetest kogukonnakauplustest saaksid 500–600 ruutmeetrised Konsumid, kus sortimendi ulatus on piisav, et tarbija oma ostukorvid meie juures teeks.
Ega läheks linna.
Ega läheks linna.
Ütlesite, et maitsed on Eestis regiooniti erinevad. Millised need regionaalsed maitseerisused täpsemalt on?
Kõige lihtsam näide on teelett. Peipsi ääres ja Ida-Virumaa pool peab teelett olema kordades suurem ja suurema sortimendiga kui näiteks Saaremaal. Inimesed Peipsi ja Ida-Virumaa piirkonnas armastavad väga teed juua.
Saarlased ei joo teed?
Joovad ikka, aga sinna pole vaja kolme meetrist riiulit paljude erinevate teedega.
Veel midagi?
Näiteks valmistoit, paljud teavad sellist salatit nagu Kasukas. Seda pead kindlasti pakkuma piirkondades, kus on rohkem slaavi verd: Ida- ja Lääne-Virumaal. Tallinnas ei soovi seda peaaegu keegi, aga seal on see väga müüdud artikkel. Samamoodi valmistoidu maitsed – kas soovitakse rohkem sibulat või mitte.
Selleks et kohaliku toiduga kasumlikult tegutseda, on meil väga paljudes kauplustes oma köögid. Meil on keskne toidutootmine, kulinaaria on Coop Kokad, mida müüme kõikides kauplustes.
Kas on ka selliseid asju, et Lõuna-Eestis müüakse rohkem tomatit, aga Põhja-Eestis kurki?
Seda ei ole. Asi on hoopis maapiirkondade juurviljamüügis. Tomatid ja kurgid ei ole küll juurviljad, aga kõik see, mida inimene kodus ise kasvatab – tomat, kurk, porgand, kartul, sibul – mida rohkem me Tallinnast ja Tartust, kus on rohkem korterites elavaid inimesi, välja läheme, seda enam kukub müük suvel, saagi valmimise ajal drastiliselt.
Mõnes mõttes oleks loogiline eeldada, et maapiirkondades on poes niikuinii keerukam kartulit või sibulat müüa, sest seal on inimestel tuttavad väiketootjad, kellelt on võimalik neid asju odavamalt osta, ilma maksu ja poeketi kuluta.
Kindlasti ka see, et inimene on harjunud seal kasvatama. Tal on maa ja on geenides, et iga peremees ja perenaine kasvatab oma kartulit.
Aasta-aastalt vast vähem, aga maapiirkonnas ringi vaadates on jäänud mulje, et konkurents tiheneb. Meie Toidukaubad kett, Oleg Gross avab uusi poode otse teie regionaalsete ühistute kõrval. Ju siis on ikka raha, mida teenida.
On kaks varianti: kas on palju lootust või palju raha. Selle palju raha osas saan öelda, et vaadates maapiirkondade mediaansissetulekuid, siis seal ei ole kuskil peidus raha, mis uue kaupluse avamisel sõna otseses mõttes kapist või sahtlist välja hüppaks. Seal jagatakse käivet, mis viidi enne ühte või kahte kauplusse, nüüd kahe või kolme vahel. Arvestades demograafilist muutust, rännet ja linnastumist, ei usu ma, et see oleks pikas vaates mõistlik äriplaan. Aga konkurents on alati teretulnud, peame andma endast alati rohkem, et olla konkurendist sammu jagu ees.
Lõpuks on teil sama loogika, mis Eesti Postil – kui inimesed poes ei käi, tuleb see pood lõpuks kinni panna.
Meie Coopis hoiame väikekauplusi avatuna nii kaua kui võimalik. Kui kauplus jookseb nulli, siis me teda absoluutselt kinni ei pane, ta on kindlasti avatud. Kui kauplus teeb väga pikalt kahjumit ja kahjum süveneb, sest iga aasta jääb seal 10, 15 või 20 inimest vähemaks, on teine lugu. Kohalike väikekaupluste juhtidega rääkides on tunda, et kui suuremate peredega inimesed lähevad puhkusele, suvekodusse või sugulaste juurde, on see kohe kassas näha. Seal käib võitlus iga sendi pärast. Kui tädi Maalile tuleb laps Tallinnast külla ja toob suurema koguse toitu, on see käibest kohe näha.
Kas maapiirkondades ei aitaks automatiseerimine? Iseteeninduspood püsti panna?
See on mingi võimalus. Näiteks Tšehhis on Coopil maapiirkondades samamoodi väga suur hulk kauplusi nagu Eestis. Seal on kohalikud omavalitsused asunud Tšehhi Coopi toetama, et tagada kaupluse olemasolu maapiirkonnas ja elu saaks säilida. Kohalikud omavalitsused maksavad kindlaid subsiidiume või toetusi konkreetsete kaupluste avatuna hoidmiseks.
Mis puudutab iseteeninduskassasid, siis see on infotehnoloogiline lahendus ning selle kassa ostmine ja kasutus on kulu. Väikestes maapiirkonna kauplustes ei tööta suurt hulka inimesi. Kassapidaja on tihtipeale päeval üksi – kui inimest ei ole, paneb ta toitu riiulisse, kui inimene tahab maksta, teenindab ta kliendi ära ja saab jälle toimetada, enne kui järgmine inimene poodi astub. Seal ei anna see efekti.
Iseteeninduslahendused annavad efekti suuremates kauplustes, kus on väga kõrge külastatavus. Küsimus on, kas sul on lahti kümme kassat kümne kassapidajaga või kaks tavakassat ja kümme iseteeninduskassat. Seal tuleb efekt välja. Aga väikses kaupluses, kus on päeval üks-kaks müüjat, ei saavuta iseteeninduskassaga efekti, et see infotehnoloogiline kulu kasumlikult või nulliga katta.
Milline see iseteeninduskassa kalkulatsioon teie jaoks on? Kui palju ta ühe ostja pealt raha kokku hoiab?
Jämedalt kahe töötaja kulu. Kui kauplus on lahti näiteks kaheksast kümneni, siis on peaaegu kaks vahetust kassapidajaid. Iseteeninduskassale ei laiene kaheksatunnine tööaja regulatsioon, nii et tema saab kogu aeg•
•
More avatud olla ja hoiab kahe inimese kulu kokku. Need kaks inimest saavad siis teha tööd kõrgema väärtusega ametikohtadel. Kõige suurem kulu kaupluses on kaupade väljapanek. Kaup ise riiulisse ei hüppa. Seda ei ole siiani keegi suutnud ei Eestis ega mujal maailmas automatiseerida ega robotiseerida. Tööjõust tuleb kõige suurem kulu kaupade väljapanekul.
Kas iseteeninduskassadega kasvab varguste hulk?
Varguste hulk ei kasva iseteeninduskassade pärast. Varguste hulk kasvab seetõttu, et inimesel on raske ja on vaja kõhtu täita. Läbi selle tekib videvikuäri, et kuskilt saaks midagi odavamalt ning tekivad teatavad seltsimehed, kes üritavad odavamat kaupa pakkuda läbi selle, et kaupa poest tasuta välja viia. Kui iseteeninduskassad tulid, oli majanduses parem aeg•
•
More, tarbijatel ei olnud surutist, et neil poleks raha süüa osta ning siis see varguste osakaalu ei kasvatanud. Ma arvan, et sõltumata iseteeninduskassadest oleks varguste osakaal täna niikuinii kasvus.
Ikka kuuleb kurioosseid lugusid, kuidas inimesed kaaluvad kalleid tooteid odavamate toodetena. Meenub üks Tartu politseiameti töötaja, kes aastaid tagasi midagi sellist tegi.
Nipitada saad alati, tavakassas müüjaga samamoodi. Kui sa kaalud puu- ja juurviljaletis kauba ära ja paned triipkoodi peale, siis seda pettust saad alati teha. Eks ikka on neid, kes mõtlevad välja lahendusi – kui keegi mõtleb välja uue luku, mida lahti ei saa, siis järgmised tegelased mõtlevad, kuidas seda lahti saaks. Sama on kaupluses.
Kuid tehisintellekt ja infotehnoloogilised lahendused aitavad selle vastu väga tugevalt. Kui sa paned toote kaalule ja tahad seda kaaluda mingi muu asja pähe, siis kaalud vaatavad, mis seal on ega lase seda läbi või annavad iseteeninduskassale märku. Kui kasutad äppi või pulti, annab süsteem märku võimalikust probleemist ja suunab ostukontrolli. Üritame varguste vältimiseks selliseid lahendusi maksimaalselt kasutada. See, mida varastatakse, on ju kulu, mille maksab kinni aus inimene – teie ja mina, kes maksab toidu eest õiglast hinda.
Kuidas ostukontrolli teie poes sattutakse? Kas te vaatate inimese tavaostukäitumist ja kontrollite sellest erinevat käitumist?
Füüsiliselt keegi selle taga ei seisa ja nuppu ei vajuta. Seda kontrollivad algoritmid ja süsteemid – parimad praktikad, mis on välja töötatud iseteeninduslahenduste pakkujate poolt.
Must kast.
See on meie jaoks põhimõtteliselt must kast ja me ei tahagi sinna väga sekkuda. Me ei ole spetsialiseerunud erinevate käitumiste tuvastamisele, mis võivad olla eelduseks mitte ausale käitumisele. Kõik, kes ostukontrolli sattuvad ja on ausalt oma tooted skaneerinud – vabandan teie ees, keegi teid ebaausaks inimeseks ei tembelda, see on täiesti normaalne protsess. Me oleme hästi tänulikud ja anname väikese šokolaadi nendele, kes selle ebameeldivusega kokku puutuvad.
Palju teil päevas või kuus terve Coopi peale kraami kaduma läheb?
See jääb kao vaates Eesti keskmise juurde. Sõltuvalt kauplusest ja piirkonnast jääb see kuus kuskil ühe-kahe protsendi vahele. See on päris suur kulu, mida peame kandma.
Kui ma vaatan majanduses toimuvaid arenguid, siis tahes-tahtmata jääb silma viimaste aastate olukord, kus väliskapital justkui lahkuks Eestist. Kui mures teie isiklikult sellepärast olete?
Kui kapital riigist lahkub või majandusse ei investeerita, siis ma arvan, et see pole mure mulle, vaid kõikidele inimestele. See näitab, et meie majandus ei kasva ja mootorit, mis majanduse käima paneks, hetkel kokku ei panda.
Kui vaadata lahkunud väliskapitali, siis on müüdud mõned kaubanduskeskused ja on ka muid sektoreid, aga hästi positiivne on tõdeda, et see kapital on leidnud teise kapitali, mis on ärid üle võtnud – tihtipeale on see olnud kohalik kapital. See näitab, et Eesti kohalik kapital on saanud küpsemaks. Kui 2000. aastate esimeses pooles müüdi üheksakümnendatel üles ehitatud ettevõtteid väliskapitalile, siis täna näeme, kuidas kohalik kapital ostab neid tagasi.
Võtame näiteks suure lihatootja Maagi, kes ostis Soome ettevõtte HK Scani. Samuti näitab Coopi ja Prisma tehing, kuidas Coop ostab kohaliku ühistulise kaubandusena osa turust – 200 miljonit eurot Prisma käivet – Eesti kapitalile tagasi. Kõik need väljuvad kapitalid on asendatud Eesti kapitaliga.
Ühtepidi on see positiivne, teisipidi negatiivne, et valdkondadesse, kus meil endal kapitali ei ole, ei tule välisinvesteeringuid sellises mahus nagu me ootaksime ja mis aitaks majandusel kasvada. Minu isiklik arvamus on, et välis- ja kohaliku kapitali tasakaal peab olema. Ainult väliskapitaliga ei ole kapitali struktuur terve. Peaks olema rohkem kohalikku kapitali toidu-, energia- ja jaekaubandustootmises. Kriisis kohalik kapital ei põgene.
Väliskapital kipub lahkuma kohe, kui on probleem. Nägime seda Covidi kriisi ajal, kui tekkisid protektsionistlikud liikumised, näiteks Poola pani piirid kinni, ja kui meil oma kohalikku toidu- või energiatootmist ei ole – nagu Ukraina sõja alguses energiahinnad näitasid –, muudab see meie väikese avatud majanduse muutustele väga avatuks.
Kui meil on strateegiliselt olulistes sektorites piisavalt kohalikku kapitali, suudame kriisidest palju kergemini läbi tulla. Väga hea näide on 2008.–2009. aasta majanduskriis. Pangad olid väliskapitalil ja olid lahke käega raha laenanud, aga kui probleem tuli, tõmmati majandus nii kokku, kui vähegi andis. Kui meil oleks sel ajal olnud rohkem tugevaid Eesti panku, nagu täna, tol ajal oli Eesti pankade turuosa kaks-kolm protsenti, täna 30 protsenti.
Covidi ajal oli samuti kuulda soove tõmmata koomale krediidilimiite ja kehtestada täiendavaid tasusid maksepuhkustele, aga Eesti pangad ei läinud sellega kaasa. Tänu sellele tulime kriisist palju paremini läbi kui 2008.–2009. aastal.
Kui rääkida väliskapitali lahkumisest, siis tõsi, väliskapital leiab endale Eesti kapitalist ostja, aga küsimus on hinnas. Kui te Coopina Prisma üle võtate, kas see hind oli pigem ostja või müüja hind? Prisma tuli teile võrdlemisi odavalt.
Seda ei oska kommenteerida. Erinevate ettevõtete väärtust hinnatakse ju erinevalt. Selle väärtuseni, mida me leidsime, et on õiglane Prisma eest maksta, jõudsime me läbi numbrite. Kas see on odav või kallis, näitab aeg•
•
More. Aeg•
•
More on näidanud, et see, mis mingil hetkel tundub kallis, võib kümne aasta pärast väga odav tunduda.
Kui see alles on.
Jah. Me kindlasti ei plaani kuhugi kaduda.
Kümne aasta lõikes.
Räägime Prismadest. Täna tuli uudis, et Prisma e-pood pannakse kinni. Coopil endal oli ka kunagi e-pood, mis kinni pandi. Kas e-poega ei ole võimalik Eestis raha teha?
Esiteks klaariks ära, et meie kindlasti Prisma e-poodi kinni ei pane. Prisma toimetab iseseisvalt augusti lõpuni, mil toimub tehingu jõustumine. Seniajani teeb Prisma oma otsuseid ja tegevusi ise, mina neid kuidagi kommenteerima ei hakka. Aga me oleme teadlikud, et nad plaanivad e-poe kinni panna. Nad on ka välja toonud põhjuse: platvorm, millel nad toimetavad, on SOK-ga Soomes ühine. Tehniliselt polnud võimalust seda Coopile kaasa anda, sest neid pole võimalik lahutada – nad on nagu Siiami kaksikud. Sellest tulenevalt nad otsustasidki, et see läheb kinni.
Coopil tõepoolest oli e-pood, mis sulgeti 2022. aasta oktoobris või novembris, enne kui mina Coopiga liitusin. Põhjus oli selles, et e-pood oli kahjumlik ja sinna tuli iga aasta muljetavaldav summa peale maksta. Ühistud otsustasid selgelt, et Coopi eesmärk pole arendada kahjumlikku e-kaubandust, vaid olla kohalikes kogukondades kohal. See raha, mis põhimõtteliselt e-poes ära põletati, tuleb suunata kohaliku elu edendamisse, ja seda on sellest ajast peale tehtud.
Te hindate, et Eestis pole võimalik kasumlikku e-poodi pidada?
Minu teada pole ükski konkurent e-poega kasumis. Mõni suurem on vist nulli lähedal operatsiooniliste kulude vaates, kui IT-investeeringud välja jätta, aga keegi sellega raha ei teeni. Eestis ei ole piisavalt tarbijat, kes suudaks teenuse eest maksta hinda, mis vastav kulu on. Sellega tekitatakse ju kordades rohkem kulu kui juhul, kui inimene ise kauplusesse tuleb. Sa komplekteerid toidukorvi inimese eest. Siis vead kaupa kaubikuga laiali. See on kulu, mis tuleb kaupmehel kanda. Kaubad ei maksa e-poes rohkem kui poes, ehk see kulu tuleb kasumi arvelt võtta. Kui jaekaubanduse kasum on kaks protsenti, ei mahu transport ega tellimuste komplekteerimine äriplaani.
Lisaks pole e-poes võimalik müüa kõrge marginaaliga impulssoste, mis aitaksid kasumlikkust parandada.
Jah. Kuna ma olen Coopi lojaalne klient, see on mu kodupood, siis võin ausalt öelda, et ma pole e-kauplustest endale toitu tellinud. Riideid küll. Olen aru saanud, et toidukorv, mis sealt tellitakse, on väga ühenäoline. Sul on konstantne tellimuse mustand ja sa tellid selle järgi. Läbi selle ei jõua uued tooted sinuni, sest sa tellid ikka seda oma kindlat võid, vorsti ja sinki. Uued ja maitsvad tooted ei jõua sinuni. Ma kutsun kõiki aktiivseid e-poe külastajaid vaatama e-poes rohkem ringi või käima vahepeal kaupluses. Eesti toidutootmine areneb ja uusi ägedaid tooteid tuleb kogu aeg•
•
More peale, proovige!
Minnes jälle tagasi rahandusministri juurde, siis tema on öelnud, et Eesti inimesed söövad liiga palju. Prismadest veel rääkides: olete välja mõelnud, kas 24/7 Prismad jätkavad või mitte?
Ei ole välja mõelnud ja ei saa ka välja mõelda. Tunnustan konkurentsiametit tubli töö eest – ühe kuuga anti koondumisluba. Oleme konkurendid kuni ettevõtte üleminekuni augusti lõpus ja ei tohi täna näha Prisma müüginumbreid. Ilma numbreid vaatamata ei ole võimalik otsuseid teha.
Te ostsite Prisma nii, et pole nende müüginumbreid näinudki?
Rainer siin laua taga istudes ütleb, et tõepoolest, detailselt ei ole. Inimesed, kes tehingut nõustasid ja kellel olid vastavad lepingud, nägid neid ja tegid üldistatud kokkuvõtteid, mis ei lähe konkurentsiseadusega vastuollu. Neid me nägime, aga detailselt numbreid, palju Prismas musta leiba müüakse, seda ma ei tea.
Väga huvitav. Millal siis Prisma sildid maha tulevad?
Kui augusti lõpus viiakse tehing lõpule ja kõik läheb hästi, siis hakkame järk-järgult kauplusi Coopi brändi alla üle viima. Üleviimiseks oleme planeerinud kolm kuud. Usume, et novembri lõpuks on kauplused vähemalt äratuntavalt Coopi värvides. Logode ja muu Prismale iseloomuliku asendamine võib võtta kauem aega. Seda saan lubada, et novembri lõpuks saate aru, et tegemist on Coopi kauplusega.
Kas olete lõpuks nimekirja paika saanud, milliseid tooteid on tulevikus võimalik “vanadest Prismadest” osta, mida inimesed on harjunud sealt ostma?
Saan üle kinnitada, et soovime maksimaalselt sortimenti säilitada ja täiendada Eesti tootjate sortimendiga, mis on Coopi tugevus. Kindlasti 100 protsenti kõik tooted ei jää. Tahame olla kõikidele headele Prisma klientidele edaspidi kodupood. Kui me teeksime väga suuri muudatusi, ei leiaks tänane Prisma klient omale harjumuspäraseid tooteid, võib pettuda ega pruugi edaspidi uues Coopis käia. Püüame sortimenti maksimaalselt säilitada.
Jõuame tagasi eelmise punkti juurde: kuna me tootepõhiseid müüginumbreid ei tea, ei oska öelda, mis on ulatus, mida me säilitame, ja milline toode sortimendist välja läheb. Kui toode üldse ei müü ja seda tuleb maha kanda, arvame selle ilmselt sortimendist välja. Aga kui ta ei müü, pole ta ka tänasele kliendile oluline. Kui toode müüb, jääb ta sortimenti alles ja tänane Prisma klient leiab selle edaspidi uutest Coopidest.
Nii, kõik Prisma kliendid, kellele mingid tooted väga meeldivad, peate neid siis hästi palju ostma, et anda signaal nende allesjätmiseks.
Aitäh, Coop Eesti keskühistu esimees Rainer Rohtla, saatesse tulemast.
Aitäh kutsumast ja kena nädalavahetust kõigile üle Eesti.
“Reedene intervjuu” on Vikerraadios reedeti kell 14.05.
