„Miks tema saab ja mina ei saa?“

Izmailova hinnangul ei teki ühiskondlikud pinged tühja koha pealt. Kui inimestel tuleb järjest rohkem kokku hoida, samal ajal kui hinnad tõusevad ja tulevik tundub ebakindel, hakkavad nad paratamatult võrdlema oma elu teiste omaga.

„Ühed vaatavad, miks temal läheb nii hästi? Miks tema ei pea pingutama? Valitsus ütleb meile, et kõik peavad kokku hoidma, aga samal ajal keegi ostab endale kuldkella. Mina jätan lapse trenni saatmata, ei saa talle huviringi lubada, aga tema saab endale kõike lubada. See tekitab viha.“ Tema sõnul on just kasvav ebavõrdsus see, mis lõhub ühiskonda ja paneb inimesi üksteise vastu pöörduma.

Prügikastides sobravad inimesed on tagasi

Vestluse käigus jõuti ka teemani, mida Eestis sageli näha ei taheta. Nii saatejuht kui ka Zuzu Izmailova tunnistasid, et märkavad üha sagedamini inimesi, kes otsivad prügikastidest toitu või taarat. „Ma elan Põhja-Tallinnas ja olen tähele pannud, et viimasel ajal käivad inimesed jälle prügikastides sobrimas. Ma mäletan sellist pilti viimati 90ndatel, kui lapsena Maardus elasin. Nüüd on see tagasi tulnud,“ räägib Izmailova.

Kõige kurvem see, et need inimesed ei vasta sugugi stereotüüpsele kodutu kuvandile. „Nad ei näe välja nagu mingid „parmud“. Nad üritavad viimase hetkeni väärikust säilitada. Neil on endal ka piinlik. Nad vaatavad ringi, et ega keegi ometi ei näe. See ongi see häda, mis ajab härja kaevu.“

Eesti ilus fassaad võib petta

Samas, Eesti maapiirkondades ringi sõites jääb esmapilgul hoopis vastupidine mulje. „Kui sõidan läbi mõnest väikelinnast või alevist, siis ei jõua ära imestada, kui hästi justkui elatakse. Majad nagu Astrid Lindgreni „Bullerby lastes“. Turist lööks seal imetlusest kaks kätt kokku. Tekibki küsimus — kuhu peaks üldse sattuma, et päris vaesust näha?“ küsib saatejuht.