Uues uuringus kirjeldavad autorid klassikalist Pavlovi refleksi. Sarnaselt kuulsatele koertele, kes hakkasid kellahelina peale sülge eritama, suudavad sääsedki hakata varem tõrjuvana tundunud signaali tajuma sööma kutsuva kellahelinana. Niisugune muutus käitumises tekib, kui putukas saab tõrjevahendi lõhnapilves viibides ikkagi kätte ihaldatud veretoidu, vahendab The Guardian.

Kogemus õpetab

Enamik poodides müüdavatest sääsetõrjevahenditest sisaldab peamise toimeainena ühendit DEET (N,N-dietüül-m-toluamiid). Spetsialistid peavad seda siiani maailma üheks tõhusamaks kaitsevahendiks vereimejatest putukate vastu. Näiteks soovitab Suurbritannia terviseohutuse agentuur sääsehammustuste vältimiseks eelkõige 50-protsendilise DEET-i sisaldusega tooteid.

Uuringu autori ja Toursi Ülikooli professori Claudio Lazzari sõnul olid bioloogid pikka aega seisukohal, et sääsemürgid kaitsevad inimesi vaid oma kindlate keemiliste omaduste toel. Eeldati, et ühendid on sääskedele kas mürgised või takistavad neil bioloogilisi sihtmärke tuvastada. Varasemad katsed küll viitasid, et putukad muutusid pärast esimest kokkupuudet DEET-iga vähem pelglikuks. Samas polnud sellise kohanemise täpne põhjus seni teada.

Küsimusse aitas selgust tuua Prantsuse teadlaste uus laborikatse. Töörühma liikmed panid sääsed kinnistesse puuridesse, kus putukad püüdsid hammustada kile taha peidetud sooja vere kotti. Tulemustest nähtus, et koguni 60 protsenti vere kätte saanud ja samal ajal DEET-i lõhna tundnud sääskedest üritas hiljem uuesti hammustada ka siis, kui bioloogid pakkusid neile üksnes tõrjevahendit.

Kontrollrühmadega võrreldes tulid katsesääskedel selgelt esile võime seoseid luua ja kogemustest õppida. Eelneva kogemuseta sääskedest proovis DEET-i peale hammustada aga kõigest 17 protsenti putukaid.

Samavõrd loiult käitusid need putukad, kellele uurijad näitasid katse esimeses osas kas ainult tõrjevahendit või üksnes sooja verd. Mõlematel jäi hammustuskutsete osakaal vastavalt 13 ja 17 protsendi juurde. See kinnitab, et peletav ja peibutav signaal toimisid putukatele käsikäes.

Täiendavas katses andsid uurijad putukatele ligipääsu bioloogi käele, kuhu oli enne pihustatud ehtsat DEET-i. Inimesega tehtud katses üritas samuti ligi 60 protsenti uue seose loonud sääskedest tõrjekihist hoolimata rünnata. Eelneva kokkupuuteta putukad püüdsid samal ajal hammustada eranditult vaid uurija teist, kaitsmata kätt.

Piserdada tasub ikka

Kuigi uued laborileiud võivad esmapilgul muret tekitada, ei tohiks inimesed Claudio Lazzari hinnangul praeguseid sääsetõrjevahendeid kasutamata jätta. Professori sõnul ei kaota DEET tavapärasel ja igapäevasel kasutamisel sugugi oma tõrjuvat toimet. Sääskede kohanemisvõime tuli esile ainult teadlaste loodud väga kindlates ja rangetes laboritingimustes. Looduses liikujad peaksid muretsema aga siis, kui tõrjevahendi toime hakkab nahal ajapikku lahtuma ja kaitsekiht hõreneb.

Uuringuga mitte seotud Šveitsi föderaalse tehnikainstituudi (ETH Zürich) teadlase Nina Stanczyki sõnul oli uuringu autoritel esimese hooga isegi katsetingimustes üsna keeruline meelitada sääski värske DEET-i taustal verd imema. Väärseoste tekkimise oht suurenebki sääskedel just siis, kui vahend hakkab nahal oma esialgset kaitset kaotama. Seetõttu soovitab Stanczyk kõigil reisijatel tõrjevahendit tooteetiketi juhiste järgi alati aeg-ajalt uuesti peale kanda.

Uuel katsel olid ka omad kitsaskohad. Uuringuga samuti mitte seotud Firenze Ülikooli entomoloogi Francesca Romana Dani sõnul ei muuda sääsed tõenäoliselt looduslikes ökosüsteemides oma püsivat käitumist kõigest ühe n-ö eduelamuse põhjal. Tavaoludes võivad putukad iga uue veretoidu otsingu ajal kokku puutuda väga erinevate inimeste ja teistegi tõrjevahenditega.

Lisaks toituvad emased sääsed enamasti mitmepäevaste vahedega, mistõttu vajab Dani hinnangul edasist uurimist just putukate mälu pikkus. Praegu ei tea bioloogid veel kindlalt, kui kaua suudab sääsk DEET-i ja veretoidu seost oma närvisüsteemis alal hoida.

Leid on siiski oluline üleilmse tervishoiu seisukohast, kuna sääsed levitavad ekvatoriaalsetes piirkondades erinevaid eluohtlikke haigusi. Ohtlike haigustekitajate ja viiruste hulka kuuluvad mh dengue palavik, Jaapani entsefaliit, malaaria ja Zika viirus. Nende nakkuste leviku tõkestamisel jääb nahale kantud putukatõrje sageli ainsaks kaitsevalliks elanikkonna ja putukate vahel.

Teadustöö ilmus ajakirjas Journal of Experimental Psychology.