Kõik ei ole kuld, mis hiilgab, kuid see, mis on kuld, ikkagi tihtilugu hiilgab. Kulla püsivat läiget on inimesed hinnanud ja imeks pannud aastasadu, ja teadlased on nüüd kulla hiilguse saladusele senisest veelgi paremini jälile saanud.
Matthew Montemore ja Santu Biswas Ameerika Ühendriikidest Louisianast New Orleansist Tulane’i Ülikoolist on avastanud, et kulla pinnal asuvad aatomid paigutuvad loomuomaselt just niisugusel viisil, mis pärsib järsult reageerimist hapnikuga.
Senisedki seletused tuginevad tõdemusele, et kuld ei tee hapnikuga kuigi meeleldi tegemist ja jääb seetõttu oksüdeerumata. Montemore ja Biswas seletavad nüüd ajakirjas Physical Review Letters uudsel viisil põhjust, miks.
Kulla pinda on mitut tüüpi, aga kahe levinuma puhul paigutuvad aatomid hapniku eest kaitsvasse konfiguratsiooni.
Autorid mudeldasid kulla pinda ning sealsete aatomite ja elektronide käitumist arvutis.
Just mudel näitaski, kuidas kulla aatomite paigutus takistab hapniku molekuli lagunemist üksikuteks ülimalt reaktsioonialtiteks hapniku aatomiteks. Pinna struktuuri omapära vähendab hapnikuga reageerimist vähemalt miljardikordselt ja enamasti palju rohkemgi veel.
Avastus annab üksikasjaliku seletuse, miks kuldehted säravat tuhmumatult sajandeid, aga teisalt võib aidata välja töötada senisest tõhusamaid kullapõhiseid katalüsaatoreid.
Kui teame, kuidas kulla pinna hapnikupelgust kahandada, siis võivad mitmed keemilised reaktsioonid kulla juuresolekul kiireneda.
Juba praegugi on uuritud kulda sisaldavate katalüsaatorite kasutamist näiteks vingugaasi kätte saamiseks auto heitgaasist. Kuld-pallaadiumkatalüsaatorid on aga kasutusel vinüülatsetaadi valmistamisel, mis kulub ära plastide ja muude pikkade polümeersete molekulide sünteesil.
Seni on kulla aktiivsust püütud tõsta kulda muude metallidega kombineerides või nanoosakesteks tehes. Nüüd saab proovida veel üht võimalust — muundada kulla pinda.
Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.
