Eestis on linnas või asulas liikuv rebane nii mõnelegi üllatav ja ootamatu. Vahel arvatakse, et koheva karvaga punasaba on linna eksinud ning ta tuleks kinni püüda ning «metsa tagasi viia». Metsloomadega tegelevate organisatsioonide jaoks on aga meie linnades ja asulates elavad punarebased üsnagi tavapärane nähtus. Uurimegi veidi siis, et kui levinud reinuvaderid linnakeskkonnas tegelikult on ning milline nende elu välja näeb.

Punarebane (Vulpes vulpes) on ilmselt üks maailma kõige kohanemisvõimelisem ja paindlikum kiskja, kes elab nii tundras kui kõrbes, aga saab hästi hakkama ka suurlinnades. Üheks tuntumaks riigiks, kus linnarebased on laialdaselt levinud, on kahtlemata Inglismaa, kus esimesed kirjalikud teated linnarebastest pärinevad juba pea sajanditagusest ajast, 1930-datest aastatest.

Rebane vallutab maailma linnu – kas põhjuseks on inimene või looma nutikus

Meediast võib leida palju lugusid, pilte ja videosid Bristolis, Londonis jt Briti linnades elavate reinuvaderite elust. Lähem uurimine näitab, et rebaseid elab nii Euroopa kui Põhja-Ameerika ja ka näiteks Jaapani ning Austraalia linnades. Kümmekond aastat tagasi kirjutasid soomlased, et nende ajalehtedes on linnarebastest räägitud juba 19. sajandil. 2014. aastal Eestis läbi viidud uuringus leiti, et peamiselt öösel aktiivsed linnarebased elavad koguni 33-s uurimise all olnud 47-st linnast, liiguvad ka linnakeskustes ning rajavad urgusid ka tiheasustatud aladele.

Miks siis rebased linna elama asuvad? Põhjuseid on siin mitu ning ühest vastust polegi. Üheks põhjuseks on kindlasti lihtsasti kättesaadav inimtekkeline toit. Inimesed tihtipeale pelgavad, et rebane võiks jahtida nende kasse, kuid uuringud näitavad, et kuigi rebased ja kassid jagavad samu piirkondi, tuleb rünnakuid ette üsna harva, sest kassid muudavad oma liikumiskäitumist ja väldivad endast tunduvalt suuremaid toidukonkurente, kelleks rebaseid neile on. Küll aga on võib-olla üllatav, et kanavarastena kuulsust kogunud kavalpead söövad hea meelega puuvilju ja põllusaadusi, jahivad linnalinde ning on tublid roti- ja hiiretõrje spetsialistid.

Näiteks Šveitsis läbiviidud uuringus leiti, et rohkem kui pool Zürichis elavate punarebaste mao sisust oli inimtekkeline toit. Koguni 85% uuritud leibkondadest varustas rebaseid toiduga kas siis prügikastide, kompostihunnikute, aiaviljade, lemmikloomade toidukausside või lindude toidumajade kaudu. Loomulikult ei ütle rebased ära ka sõiduteedel hukka saanud loomade söömisest.

Selline oportunistlik toitumine soodustab ka rebase nakatumist erinevate parasiitidega – Eestiski on juba üsna ammu tuvastatud zoonootiline alveokokk- paeluss Echinococcus multilocularis, mille lõpp-peremeheks on rebased, kes omakorda nakatuvad vaheperemeestest, näiteks pisinärilistest, toitumise teel. Rebase väljaheite kaudu võivad selle paelussi munad levida ka koerte ja sealt inimeseni. Seetõttu on oluline anda oma lemmikutele parasiidivastaseid ravimeid ja pidada kinni hügieenireeglitest.

Kevad on rebastel kõige intensiivsem pesitsusaeg. Kutsikad sünnivad urus märtsis-aprillis, urud võivad linnakeskkonnas olla nii parkides, aedades kui ka näiteks terrasside, mängumajade või hoonete all. Kuna rebased on head näriliste püüdjad ning seetõttu kasulikud nii aiapidajatele kui väikepõllumeestele, siis võiks looduslikele maastikele, metsaparkidesse ning linnalähedastele põldudele jätta kivikuhilaid, kus nad saaksid rahulikult pesitseda.

Emarebase tiinus kestab 52-53 päeva, kutsikate arv pesakonnas sõltub keskkonnast ja toidu kättesaadavusest, kuid on keskmiselt 4-6. Rebasepojad on sündides pimedad ja kurdid ning ei suuda kehatemperatuuri hoida. Ema on seetõttu algul väga paikne ja ettevaatlik, tema ülesandeks on imetamine ja kutsikate soojas hoidmine.

Miks noored rebased linnadesse tulles riske võtavad?

Linnarebane on paindliku sotsiaalsusega loom – ta võib olla peaaegu üksik, kuid kutsikate kasvatamisel võib teha ka liigikaaslastega koostööd. Võrreldes metsarebastega võivad linnarebased olla sotsiaalsemad ning kutsikate kasvatamisel võivad uru juurde toitu tuua nii isarebane kui ka nn abilised.

Umbes kuu aega pärast sündi käivad kutsikad juba urust välja piilumas ning õpivad sööma tahket toitu. Hiliskevadel ja suve algul algab mängimine ja jahioskuste õpetamine, milleks tuuakse neile ka elussaaki. Kanad ja küülikud on kindlasti saakloomana rebaste huviobjektiks ning nende kaitseks tuleb omanikel ehitada kiskjakindel aedik, mille ust ei maksa lahti unustada. Kutsikad õpivad kiiresti ning suve lõpuks liiguvad juba iseseisvalt uru ümbruses ringi.

Sügis on aeg, millal noored rebasekutsikad on saanud piisavalt suureks, et olla juba iseseisvad. Rebased on vägagi territoriaalsed loomad ja on näidatud, et kui võimalik, jäävad nad oma kodupiirkonnale truuks terveks eluks. Emaga suhtlus väheneb järk-järgult ning noorloomad lahkuvad kodusest pesaümbrusest ja liiguvad võrreldes suvega juba tunduvalt rohkem ringi – see on ka aeg, kus palju kogenematuid noorukeid meie liikluses hukkub.

See, kui kaugele noored rebased kodupiirkonna otsinguil liiguvad, sõltub isendi soost, isased kaugemale, Euroopas ~38 ± 56 km ja emased vähem, vaid kuni ~6 ± 12 km, jäädes sünnikohale lähemale.

Rebastel, nagu ka paljudel teistel imetajaliikidel on tavapärane, et mitme järjestikuse põlvkonna emasloomad aitavad hoolitseda kutsikate eest – selline käitumine, mille puhul lubatakse järglastel elama jääda ja paljuneda oma sünnipiirkonnas või selle läheduses, suurendab kutsikate ellujäämust, sest vähem energiat kulub sobivate urgude ja uue kodupiirkonna leidmisele või ka väga vajalike teadmiste hankimisele toidu- ja muude ressursside asukohast.

Sügis on rebase, kui ülimalt laia toidubaasiga liigi jaoks, rikkalik aastaaeg, mil keeruliseks talveks valmistuda: leida on viljapõldudel närilisi, peamiselt uruhiiri ja leethiiri, kuid tähtsal kohal on ka teravili ise, õunad ja igasugused marjad.

Noored rebased, kes on sobiva koduterritooriumi otsingul, õpivad ka tundma nende jaoks uusi toiduobjekte ja võivad taaskord rohkem inimese lähedusse sattuda – kas lemmikloomade toidukausi kallale, kompostihunnikuid avastama või ka kanu kimbutama tulla.

Külm, nälg ja kärntõbi: kas linn on rebasele päästerõngas või lõks?

Talv on meie laiuskraadidel enamikele imetajatele keeruline aeg, kus toidunappus ja paks lumi või krõbe külm tähendab enamasti ka suurenenud energiavajadust ja aeg kulubki peamiselt toiduotsinguile ning neist puhkamiseks.

Nii on see ka rebasega. Rebane on oma toitumiselt väga mitmekülgne loom. Tema toitumisspekter on lai – ta sööb taimi ja nende vilju, selgrootuid, linde, roomajaid-kahepaikseid, teisi imetajaid ja seda kõike ka inimese toidulaualt üle jäänuna. Oluline on talle ka raibe, peamiselt murtud või kütitud sõraliste jäänused või liikluses hukkunud loomad.

Kuna asulad on lahutamatult seotud võimaliku toidulisaga – on ju inimeste läheduses prügikastid, kompostihunnikud, marja- ning õunaaiad, kus mahakukkunud vilju leida, satuvad talvel rebased tavapärasest enam ka asulatesse.

Talvel on asulad rebase jaoks tõmbekeskusteks ka seetõttu, et siis on ka mitmed rebase saakloomad inimese lähedusse koondunud – linnud, kes linnumajadest süüa leiavad või närilised, kes inimasulatest samuti talviti sooja ja toitu otsivad. Samamoodi mõjub kutsuvalt lemmikloomadele koduõuedesse jäetud toit. Seega, rebase jaoks on inimese lähedus ikka ja jälle seotud suuremate võimalustega toitu hankida.

Talv on rebasele raske aeg ka seetõttu, et matti võtab talvises külmas koerlaste halb kaaslane kärntõbi. Kärntõbi on üks enamlevinud välisparasiite rebastel – tegu on süüdiklestaga (Sarcoptes scabiei), kelle emasloomad uuristavad naha pealmistesse kihtidesse käike, kuhu muneda. See kahjustab nahka ning raskematel juhtudel kaotab loom karvad, nahk on põletikuline, kaetud koorikute ja kärnadega, talviseid külmakraade on raskelt nakatunud loomadel väga raske taluda ja enamus neist hukkuvad.

Rebane kui päästja ja ohver korraga: kas mõistame tema rolli linnas?

Tihti tulevad haigusest nõrgenenud isendid inimeste lähedusse kergemat toidupoolist hankima, aga on samas väheliikuvad, et energiat hoida, mistõttu jäävad kärntõbised loomad ka talvel asulates silma. Süüdiklestad levivad rebaste omavaheliste otsekontaktidega ja kärntõbi on nakkav teistele koerlastele. Need lestad võivad kolida ka inimese peale, kuid ei paljune seal.

Küll aga on hea teada, et likvideeritud on teine rebastega seostatud hulga ohtlikum viirushaigus – marutaud: 2013. aastast on Eesti ametlikult marutaudivaba riik. Siiski suhtutakse marutaudi endiselt, kui kõrge taaspuhkemise riskiga haigusse, sest piisab, kui üle piiri Venemaalt, kus marutaud on endiselt levinud, tuleb üks nakatunud metsloom või tuuakse haigus sisse marutaudi vastu vaktsineerimata ja nakatunud lemmikloomaga näiteks Venemaalt, Poolast, Ukrainast, Rumeeniast, Serbiast või mujalt.

Selleks, et rebased ja kährikkoerad, kui metsloomadest peamised marutaudi levitajad, oleksid Eestis terved, külvatakse piiriäärsetel aladel marutaudi vaktsiinipalasid lennukitel kaks korda aastas: kevadel ning sügisel.

Rebane on Eesti üks tavapärasemaid imetajaid, mille tõttu pole mingi üllatus, et selle suurepärase kohastumisvõimega liigi isendid leiavad elupaiga ka asulates. Rebastel on väga oluline roll mitte ainult oma elupaiga ja teiste temaga seotud liikide, vaid ka inimese jaoks – nad on keskmise suurusega kiskjad, kellel on võtmetähtsusega ülesanded toiduvõrgustikes, näiteks on nad olulised näriliste püüdjad.

Seetõttu ei tohi kindlasti kodude ümbrusse rotimürki panna. See mürk jõuab toiduahelaid pidi erakordselt kaugele – mürgi tõttu surevaid või juba surnuid närilisi püüdes ja süües nii meie oma lemmikute (kassid-koerad), röövlindude, kui ka rebaste-kährikuteni, aga samuti ka siilide, roomajate ja paljude teiste liikideni, kes ränkadesse sisemistesse verejooksudesse selle tagajärjel surevad.

Ära toida, ära meelita: kuidas vältida olukorda, kus rebane valib sinu hoovi koduks?

Sügisel ja talvel tasub omavalitsustel olla valvas ning kontrollida, ega rebane pole inimeste jaoks häirivasse asukohta (näiteks lasteasutuste territoorium või muu rahvarohke ala) elama asunud. See on õige aeg rebase plaanidesse sekkumiseks ning vajadusel metsloomadega tegelevatelt organisatsioonidelt abi palumiseks.

Alates märtsist kuni suve lõpuni ei tohiks rebaseid lõksudega püüda ning ümber asustada, sest nii võivad ohtu sattuda või hukkuda ka pojad. Suve lõpus, kui pojad on urust lahkunud, on õige aeg urud kinni ajada, pinnasesse kaevamise vastu võrk paigaldada ja loomade peletamiseks mõeldud looduslikke lõhnaessentse sisalduvat spreid kasutada. Kuurid, kõrvalhooned ja mahajäetud hooned on soovitav kindlalt sulgeda.

Seega, rebast linnas kohates, pea meeles, et nad ei ole oma käitumiselt ohtlikud ning neil on oma oluline roll ökosüsteemides täita. Hea on meeles pidada ja seda võiksid ka lasteaia- ja koolilapsed teada, et inimene enamasti rebase huviobjektide hulka ei kuulu – ju on rein pigem toiduotsinguil. Samas – inimesed ei tohi linnarebast vaadata nagu lemmiklooma. Talle ei tohi läheneda, teda taga ajada või püüda paitada. Metsloom kaitseb end sellistel juhtudel igatahes, kui ta tunneb end ohustatuna.

Aga kindlasti on mõistlik ebasobivatesse kohtadesse nende elama asumist ennetada, hoides prügi prügikastis, mitte avatud kompostihunnikus ning kui käituda nii, et me tahtlikult rebaseid enda lähedusse ei meelita, siis on see parim, mis meeldivaks kooseluks linnarebasega teha saab.