Eesti Kunstiakadeemia (EKA) rektoriks valiti 31.01.2025 Hilkka Hiiop. Tulemus selgus esimeses hääletusvoorus, rektori viieaastane ametiaeg algas 04.04.2025. Mil moel on üldpilt EKA-st teie jaoks selle aja jooksul muutunud?
Olen töötanud EKA-s eri ametikohtadel tegelikult juba ligi veerand sajandit ja varem arvanud, et tunnen EKA-t läbi ja lõhki. Ometi on uus amet avanud EKA minu jaoks hoopis teistsuguses vaates – horisontaalses vaates.
Erialaspetsialistidena EKA-s tegutsedes kipume ju kõik jääma oma “silotornidesse” ehk nägema pigem oma valdkonnas toimuvat. Nüüdseks aga olen näinud tervet organisatsiooni ja siin tegutsevaid inimesi pigem läbilõikes, ja see on midagi, mis on mind sügavalt lummanud. Lihtsalt uskumatu, millised inimesed siin tegutsevad ning milliseid asju siin tehakse! Mida rohkem ma EKA-sse n-ö sisse vaatan, seda enam see vaimustus süveneb. Ma ei pea silmas üksnes akadeemilist külge, vaid ka tugistruktuuri. See asutus lausa tõmbab magnetina enda poole väga erilisi ja häid inimesi.
Millised on olulisemad muudatused, mis te sisse olete viinud, ja mida kindlasti edaspidi tahate muuta?
Nagu juba aasta eest enda valimisprogrammis välja tõin, ei vaja EKA revolutsiooni. Oleme heal positsioonil.
Jätkan paljude eelmise rektori Mart Kalmu käima lükatud asjadega, samas kui teatud teemadega on vaja süvitsi minna. Eelkõige olen näinud vajadust pöörata pilk sissepoole ja tegeleda nendesamade vaimustavate inimestega, nende heaoluga. Just sellega oleme möödunud aasta jooksul tegelenud: kuidas veelgi suurendada EKA struktuuri läbipaistvust ja avatust, kuidas rohkem vabastada inimeste aega ehk kuidas võimaldada inimestel tegeleda sellega, milles nad on tugevad. Oluline on tasakaalu leidmine, nii igas inimeses endas kui ka organisatsioonis tervikuna.
Teise suure kursina oleme võtnud pilgu pööramise väljapoole. Ma ei pea otseselt silmas seda, kui palju oleme avalikkuses esil – seda oleme ju nagunii –, vaid pigem EKA kohalolu füüsilises linnaruumis. Kontekstiks on siin EKA ruumipõud, mis on meie tegemisi tumestanud juba alates uue maja avamisest 2018. aastal.
Lahendame oma ruumipuuduse probleemi aga tõesti kontseptuaalselt, mõtestades samm-sammult EKA linnakut. Kotzebue tänaval on nimelt meie peahoone (Põhja pst 7 / Kotzebue 1) kõrvale juba kerkinud uus õppehoone, teadusele ja monumentaalkunstile pühendatud EKA valge maja (Kotzebue 10). Planeerimisjärgus on lisahoone (Kotzebue 2 krundil) ning värskelt on samal tänaval omandatud veel üks hoone (Kotzebue 4). Kui praegune EKA peahoone kogu oma sipelgapesana kihava loomingulise sisuga on pööratud sissepoole ja suunatud enda inimestele, siis EKA linnaku ideeks on avada kogu see võimas sisu väljapoole, n-ö tuua kunst tänavale ja avada EKA linnarahvale.
EKA linnaku esimene markeerimine saabki olema kevadine traditsiooniline lõputööde festivali “TASE’ 26” suurnäitus, mis toimub tänavu üle mitme aasta EKA-s endas, mitte siis muudel ajutistel pindadel. Näeme ise ja näitame avalikkusele, kuidas võiks üks kunstilinnak ruumi ja ühiskonda mõjutada.
Esimest korda panime välja ka lõputöö stipendiumi, mis on mõeldud avaliku ruumi kunsti loomiseks EKA välialadele. Praegu trammitee ääres pooltühjalt seisval Kotzebue 2 krundil avame ka “vahekasutuse projekti”, mida meie arhitektuuritudengid on planeerinud. See peaks looma ka näidise, kuidas ehitust ootavaid tühermaid nutikalt ära kasutada. Nii et EKA linnaku lõpliku realiseerumiseni on küll pikk tee minna, aga oluline on, et liigume jõuliselt selles suunas.
Kui juba ruumilistest arengutest rääkida, siis ei saa unustada ka meie ida-lääne telge ja regionaalset mõõdet. Oleme viimastel aastatel tõukefondide toel panustanud nii meie Narva residentuuri NART kui Muhus asuvasse Tamse baasi. Füüsilise ruumi kõrval tegeleme mõlema paiga jõulisema aktiveerimisega ka sisulises plaanis. Kõigepealt nendesamade meetoditega, mida plaanime oma (pea)linnakus – kunsti kohalolu kaudu teha selle roll ka ühiskondlikult nähtavaks. Teisalt tahame märksa jõulisemalt kaasata oma tegevustesse kohalikke kogukondi, olla ka tegelik regionaalne panustaja. Hea näide on NART, kus juba teist aastat residentuuri “Kunstnikud on kohal” raames õpetavad eestikeelsed kunstnikud kohalikes koolides nüüdiskunsti ning selle kaudu eesti keelt.
Üks EKA suuri väärtusi on olnud rahvusvaheline võrgustumine nii institutsionaalselt kui ka valdkondade ja inimeste kaudu. See annab nii meie õppele kui ka meie tehtavale teadusele suure lisaväärtuse. Kunstide valdkonnas on see äärmiselt oluline – juba keskajast teame ju kunstnike rahvusvahelist migratsiooni, kui seda nüüd n-ö moodsamas keeles öelda. Kunstnikuks saamise juurde on läbi aegade kuulunud kohustuslikud rännuaastad. Samamoodi toimib see täna, sest ligi 90% meie tudengitest käib lühi- või pikaajalistel õpirännetel. EKA-l on ka organisatsioonina väga kõrge rahvusvaheline renomee. Rektorina maailmas ringi käies on tõeliselt uhke tunne kuulda vaimustust meie spetsialistide ja organisatsiooni suunal.
Seega, rahvusvahelistumine on üks nendest asjadest, mida tahaks maksimaalselt säilitada. Ehkki siin sõltume ju muutlikust rahastuspoliitikast, aga koos meie suurepäraselt toimiva välissuhete osakonnaga teeme omalt poolt kõik, et senine üleilmastumise kurss püsiks.
Millised struktuurimuudatused on plaanis? Mis saab näiteks EKA kirjastusest, mis on seni andnud välja peamiselt akadeemilist tõlkekirjandust? Või mis saab EKA muuseumist, kui on tekkinud plaan ühendada see allüksus EKA galeriiga?
Suuremaid struktuurimuudatusi meil esialgu plaanis ei ole. Pigem plaanime struktuuris üksikuteks uitajateks jäänud üksusi omavahel koondada, et neil tekiks suurem jõuõlg ja meeskond.
Näiteks kirjastuse puhul näeme ette, et kirjastustegevus toimuks edaspidi tihedamas koostöös raamatukoguga – eriti olukorras, kus kirjastamine kui selline on laiemalt muutumas. Eks me mõtestame kirjastamise põhimõtted ka pisut ümber, et soosida EKA oma töötajate ja kraadiõppurite väljaannete publitseerimist. Nii et kunstialase kirjasõna väljaandmine EKA alt ei lõppe kohe kindlasti.
Ka muuseumi ja galerii ühendamine jõustab neid üksuseid vastastikku, kuigi mõlemal jäävad alles oma juhikohad.Väga oluline on tihedas omavahelises dialoogis tegeleda muuseumi säilitatava kunstipärandi ja galerii esindatava kaasaegse kunstiga. Muuseum, mis saab loodavas linnakus ekspositsioonipinna näol märksa suurema kaalu, vajab kindlasti ka oma tiimi, kellega koos hakata tulevikku planeerima.
Tegelikult algab kõik muidugi kunstikogust endast, mis on meil ju ülivõimas, aga vajab põhjalikku ja süsteemset inventeerimist, et saada kogust tervikpilt. Tulevase EKA muuseumiga tahame luua midagi klassikalisest muuseumist pisut erinevat, dünaamilisemat, meie põhitegevust ehk õpetamist kaasa haaravat. Arvestades, kui tugev on meie kunstikultuuri teaduskonna võimekus, siis see oleks taas midagi, millest võiks tulevikus kujuneda teatud mõttes platvorm uuenduslikkusele. Loomulikult vajab see tugevat ja loomingulist juhti.
Mis on hetkel kõige suurem probleem, mis vajab lahendamist?
Eks meie kõige totaalsem mure ongi ruumipuudus. Päevani, mil igal EKA inimesel on enda töö ja loomingu jaoks küllaga ruumi, on veel pikk tee minna, aga esimese ametiaasta jooksul on sel teel olulised sammud astutud.
Teine suur asi, mille siinkohal võiks välja tuua, on arusaam EKA-st kui teadusasutusest. Oleme ju traditsiooniliselt olnud pigem õppe- ja loomeasutus, kuid praegu kasvab meie teaduse pool pöörase kiirusega. See tähendab, et meie ees seisab väljakutse nii sisuliselt kui ka organisatoorselt oma teadustegevus raamistada.
Meie kui loovülikooli roll on näiteks sisustada loovuurimuslik lähenemine, mida oleme hakanud jõuliselt esil hoidma. Ma ise väga usun sellesse, et üha enam hakkab ka akadeemiline uurimus vajama enda kõrvale loovuurimuslikku komponenti ja selle pakkumine ongi meie loovuurijate võimalus. Kes siis veel, kui mitte EKA?
Teaduse vallas pean ka väga oluliseks tiheda seose hoidmist õppetegevusega. Kui traditsioonilised teadusülikoolid, kus teadus ja õpe on vahepeal kasvanud isolatsiooni sihis, pingutavad selle nimel, et need uuesti kokku siduda, siis meil võiks kogu teadusvaldkond, loovuurimus sealhulgas, juba eos sündida sünergias õppega. Näiteks valdkond, milles ise olen uurijana tegutsenud – materiaalse pärandi uuringud ehk “tehniline kunstiajalugu” –, on olnud alati nii tihedalt õppe ja loovusega seotud, et ma isegi ei kujuta ette, kuidas neid saaks lahutada. Just kolmiku “õpe-looming-teadus” koostoimes peitubki EKA erinevus ja erilisus Eesti kõrgharidusmaastikul.
Kolmas teema, millele oleme palju mõelnud, on suurem valdkondadevaheline koostoimimine, ja seda nii õppes kui ka teaduses. Meie neli teaduskonda on kasvanud igaüks ise suunas, omade müüride vahel. Aga ma arvan, et just valdkondlike piiride hajutamine ja erinevate, miks mitte ka ootamatute erialade põimimine on see, mida tänane ja ka homne ühiskond soosib. Ka noored ootavad meilt selletaolist paindlikkust, võimalust ühelt õpetatavalt erialalt teisele liikuda, et omandada õpingute käigus pigem avar vaade kunstimaailmale kui ühe väiksema eriala kitsas oskus. Meie ülesanne on leida viis, kuidas seda teha nii, et see ei sunniks tudengit n-ö üle õppima ega rebiks ka institutsiooni tükkideks.
Eks sama kehtib teaduse vallas – arvan, et meie tugevus on just valdkondade risttolmlemine. Toon taas näiteks ühe küsimuse enda erialalt: miks mitte vaadata muinsuskaitselisi küsimusi hoopis koos loomeinimestega, kellel on täiesti teistsugused tööriistad kui näiteks konservaatoril? Kui muinsuskaitse tegeleb reeglina ajalooliste objektide võimalikult autentse säilitamisega, siis loovuurimuse puhul võivad fookusesse tõusta hoopis esemesse peidetud lood, inimeste lood – niisugune perspektiivimuutus võib olla ääretult rikastav.
Probleeme jagub alati, aga suures pildis olen endiselt arvamusel, et EKA-s on väga hea olla, kuna oleme väga inimkesksed ja inimest arvestavad. Võttes oma uues ametis vastu lõputult külalisi, näen kõrvalseisja pilgu läbi sageli, millist vaimustust meie majas hõljuv loomingulisus tekitab. Peame seda ka ise märkama, hoidma, isegi süvendama!
Kui tsiteerida Jeff Bezost, siis tema sõnul küsitakse liiga tihti, mis muutub järgmise kümne aasta jooksul, aga keegi ei küsi, mis järgmise kümne aasta jooksul samaks jääb. Mis teie silmis tehnoloogia ja ühiskondlike arengute käigus kindlasti lähema kümne aasta jooksul kunstihariduses ei muutu?
Arvan, et just seesama inimkesksus jääb. Mida kaugemale tehnoloogia ja tehisintellekt arenevad, seda enam küsime küsimusi inimeseks olemise kohta. Mis jääb inimese rolliks? Mul on tunne, et selleks on just kunst, kultuur, inimese käepuudutuse tunnetus. Kõik need väärtused ja võimalused, mis on koondunud EKA-sse, omandavad lähitulevikus aina suurema olulisuse.
Kultuurivaldkonna rahastamisest ja kasumlikkusest on Eestis viimastel aegadel palju juttu olnud. Tunnete te survet või solidaarsust laiemas mõistes kultuurijuhina selgitada või põhjendada, kuidas kunstiharidus ennast majanduslikult ära tasub? Kas kultuurivaldkonna mõtestamisel ühiskondlikul tasandil on toimumas mingi põhimõtteline nihe ehk et tulebki rohkem rõhutada majanduslikke näitajaid?
Ma ei alustaks majanduslikust mõõtmest, vaid selgitamisest, milline roll on visuaalkultuuril ühiskonnas, ning laiemalt visuaalse kirjaoskuse õpetamisest. Meie esmane ülesanne on näidata, kui palju mõjutab kunsti kohalolu meie heaolu ja inimeseks olemist. Mida rohkem ühiskond seda tajub, seda rohkem jõuab see ka ringiga tagasi majandusse.
Paralleelselt tegeleme loomulikult sellega, et õpetada meie tudengitele ettevõtlust ja koostööd nii era- kui ka avaliku sektoriga. Oleme oma uurimis- ja arendustegevuses suunanud jõuõla just sinna.
EKA-st rääkides peetakse väga sageli silmas kitsalt meie vabasid kunste, aga väga suur osa meie osakondadestongi juba praegu otseselt seotud majanduse ja tootlikkusega – arhitektidest tööstusdisaineriteni. Kõige muu hulgas peame samaaegselt olema aga ka ise “turu tekitajad” ehk selgitajad, miks mõjutab näiteks meid ümbritsev linnaruum inimese heaolu, miks on kaitsetööstuses vaja disaineri panust, miks vajab ühiskond teenuseid, mida on disaininud valdkonna spetsialist, jne.
Näiteks EKA disainikiirendi “LAETUS” raames uurivad tudengid õppetöö raames koos juhendajatega kitsaskohti, millele on lahenduse tellinud avalik või erasektor. Iga aastaga lisandub uusi realiseerunud projekte, millest igaüks annab omal viisil ühiskondliku panuse. Ka muinsuskaitse valdkonnas lahendatakse koostöös Muinsuskaitseametiga päris “tellimust”.
Kui vaadata laiemalt, siis milline osa kunstiharidusest on tänasel päeval ajale jalgu jäänud ja sellest hoitakse kinni vaid traditsiooni tõttu?
Ma ei oleks siinkohal väga julge tegema ennatlikke prognoose. Olid ajad, kui arvati, et ainus edasiviiv jõud on innovatsioon. Paljud kunstiharidusega tegelevad asutused tõukasid selles laines välja valdkonnad, mis hoidsid üleval traditsiooni ja meistrioskusi. Õnneks on EKA-s seda kõike veel väga palju alles.
Täna näeme, kuidas innovatsiooni kõrvale on vähemalt sama tähtsa märksõnana tõusnud traditsioon ja minu arvates selle tähendus ajas aina kasvab. Kõikvõimalikud käsitsi tegemise oskused ja pärandtehnoloogiad on väärtused, mis meil EKA-s on endiselt inimeste tasandil alles. Meil on fantastilised töökojad, kus töötavad ja õpetavad tõelisedmeistrid. Ettevaatliku inimese ja pärandivaldkonna esindajana suhtun ma traditsioonidesse austusega.
Kui teil oleks vabadus luua üks kunstikõrgkool täiesti nullist, siis mida te tänasest süsteemist teadlikult kaasa ei võtaks?
Traditsiooniline süsteem on üles ehitatud kitsastele erialadele. Nii ka meil. Ma ei arva, et sellise lähenemise aeg on päriselt läbi, aga sinna kõrvale peab tekkima võimalus erialade piire segada ja ähmastada, valdkondade vahel paindlikult liikuda.
Võib-olla täna kooli luues ei alustaks ma piiridest, vaid piiritusest. Ideaalses kunstikõrgkoolis peaksid need kaks võimalust käima käsikäes: kitsas ja lai tee. Just sellega hakkamegi oma õppevaldkonnas tegelema, et teha tudengite õpiteekonnad paindlikumaks ja individuaalsemaks.
Milline on teie enda sees toimunud suurim muutus pärast EKA juhiks saamist?
See on isiklik küsimus ja sellevõrra sisekaemuslikum saab olema ka minu vastus. Aga ilmselt ongi suurim muutus arusaam vastutuse hulgast, mida rektori roll endas kannab. Vastutusest, mis teinekord mõjub ka pärast pea aasta kestnud teekonda minu jaoks endiselt hirmutavalt, isegi väga hirmutavalt.
Aga kuna ma usun väga kollektiivsusesse ja koosloomesse (ka kõigi nende tegevuste puhul, millega olen tegelenud enne rektoriametit), olen sellesama usu kandnud üle ka enda praegusesse juhirolli. Mõnes mõttes on juhtimine niisamuti koosloomeprotsess, kui oled ümbritsetud inimestest, keda usaldad. Kitsamas mõttes on see meeskonnatöö juhtkonna liikmetega, laiemas mõttes kogu EKA kogukonnaga. Ja nagu olen juba korduvalt öelnud, siis tõmbab EKA magnetina enda suunas super inimesi. Seda kollektiivi koostoimet tajudes hirm vastutuse ees hajub.
Ühiskond seisab silmitsi pideva tehnoloogilise arenguga. Kunstiharidus tegeleb inimese loovusega. On see 21. sajandi generatiivse tehisintellekti ajastul suurenenud või vähenenud?
Usun siiralt, et just humanitaaria ja eelkõige loovuse roll muutub tulevikus üha olulisemaks. Tuleviku tarkus on eelkõige loojate kätes. Inimese teebki inimeseks vajadus ennast tähendusrikkalt väljendada. Ja kui me tõesti kunagi jõuame maailma, kus meil tänu tehisintellektile enam lihtsalt mitte midagi “tootlikku” teha ei ole, siis vajabki inimene võimet loominguliselt mõelda ja enda eksistentsi loomingu kaudu põhjendada.
Mitmeski mõttes on “inimeseks olemise kunst” juba praegu murrangulises kohas. Väga erinevad tegurid mõjutavad korraga meie maailmataju, olgu need siis erinevad kriisid (sõjad, keskkond, tervis jne) või inimese sotsiaalsete funktsioonide haaramine tehnoloogia poolt. Kõige selle mõju näeme praegu ju palju ka noorte – aga mitte ainult noorte! – pealt. Inimesed on muutunud väga hapraks, väga palju räägitakse vaimsest tervisest.
Mulle tundub, et paljud need küsimused ongi seotud inimese ebakindla rolliga täna ja homme. Siit jõuame ringiga taas inimeseks olemise põhiküsimuseni. Ja minu tunnetus on, et juba praegu, aga veelgi enam tulevikus saab loovus ja kunst olema see, mis meid inimestena määratleb.
Põlvkonniti tajutakse pedagoogikat erinevalt. On teooriaid, mis väidavad, et nooremad inimesed soovivad üha enam saada n-ö inspireeritud ja et lähtutaks nende isiksusest, mitte mingist rangest õpetusest. Näete te EKA juhi rollis siin mingit muutust?
Pigem vastaksin sellele küsimusele oma pikaaegse õppejõukogemuse põhjal: loomeõppeasutusena ja väikese ülikoolina erineme mõneski mõttes teistest Eesti ülikoolidest just individuaalse ja isiksusest lähtuva õpikogemuse poolest. See on EKA-le niivõrd igiomane, et teistmoodi ei oska isegi ette kujutada. Olen alati võtnud tudengit võrdse partnerina ja inspiratsiooni vastastikuse kogemusena. Kui see sünergia toimib, siis on ka õpikogemus kahepoolne.
Eks ka õppekavade arendamine tüürib selles suunas, et tudengitel oleks võimalikult avar valikute tegemise ring, oma individuaalse õpitee kujundamise võimalus. See tendents vaatab julgelt otsa ka tuleviku ühiskonna ootustele. Eesmärk ei ole enam õpetada pelgalt oskust, vaid laia maailmataju, kriitilist mõtlemist ja sotsiaalset tundlikkust. Tuleb anda noortele tööriistad, et ennast analüütiliselt, visuaalselt ja loominguliselt väljendada.
Mil moel saab kunstikõrgkool aidata kaasa ühiskonna arengule tervikuna?
Mõtlen sellele üha rohkem ja kipun ennast vist juba ka kordama, aga eelkõige just loovuse jõuga. Ehk sellega, et õpetada inimeseks olemise väärtusi, meid ümbritseva keskkonna taju, ja seda nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Kitsamas plaanis võib aga julgelt väita, et kõik, mida EKAs õpetatakse – vabad kunstid, disain, arhitektuur, kunstikultuur –, mõjutab ja ümbritseb meid kõikjal.
Isegi kui me pragmaatilises maailmas seda ei märka, siis väga palju meie heaolust sõltub just nimelt kunstist. Näitena kas või meid ümbritsev linnaruum, kus on hea olla – see ruum ei teki iseenesest, vaid selle taga on arhitektid. Või võtame näiteks igapäevased esemed ja teenused, mida kasutame – kõik see on ju disainerite töö. Oskus enda ümber kõike seda märgata on kunstiteadlaste ampluaa. Oskus hoida ja austada seda, mis on meie esivanemate pärand, on muinsuskaitsjate ülesanne.
Tahan uskuda – ja usun ka –, et kiirustamise aeg on ehk mitmeski mõttes möödumas. Noorem põlvkond oskab näha ja hinnata aeglust, enda sisse ja enda ümber vaatamist. Ning noored oskavad märksa enam väärtustada seda, millega just kunst saab ühiskonda panustada.