„Kogemuseks oli see saade hea, sest esimeses saates käsi ikkagi värises,“ meenutab Maila. „Nüüd — ükskõik, kus oled, kas keegi filmib või vaatab — ei ole mingit lavahirmu. Ma poleks ise iial läinud kuskile loodusesse nuputama, kus keegi ära on tapetud või maha maetud. Igal juhul oli see saade väga asjalik õpetus.“

„Muidugi oli ka selline kahetsusväärne lugu — keegi Perefoorumis küsis minu telefoninumbrit, kuidas saaks minuga ühendust. Mingi X-inimene hakkas ajama mingisuguseid kuulujutte minu kohta: vana joodik, ilge vanamutt, kes võtab pudeli viina eest abivajajaid vastu. No kuulge, mina võtan aastas korra või kaks — sünnipäeval või uuel aastal — klaasikese šampanjat, sest ma lihtsalt ei taha rohkem, ja öeldakse, et olen padujoodik“

„Ma ei tea, aga see oli organiseeritud arvatavasti mulle sisse sõitmiseks, et mind rajalt maha tõmmata, et ma ei suudaks keskenduda. Kuna ma ei olnud „kahjuks“ alkohoolik, siis ei olnud pahatahtlikel minuga midagi peale hakata. Närvi ajas alguses ikka.“

Kuidas sa sellest üldse teada said?

„See oli nii huvitav. Mul tuli üks klient, kes on minu juures regulaarselt käinud. Tuleb, mingi pikk kott kaasas: ma ei teadnud, mida tuua. Mis mõttes, mida tuua — ei pea midagi tooma, mul on kindel seansitasu. Tegin seansi ära ja pärast vaatan — kotis on liitrine tekiila.“

„Mul kadus sel ajal tohutult palju kliente ära, sest arvati, et ilmselt olengi salajoodik. Lõpuks kirjutasin Perefoorumisse, küsisin, kes selle laimu taga on — mulle ei öeldud muidugi. Mõtlesin, et ma ei jäta seda asja nii — annan kohtusse. Loomulikult ei andnud. Kümme lehekülge laimamist oli tema poolt ära olnud ja üheteistkümnendal kirjutas: „Miks te üldse arvate, et ma Mailast räägin?“ Mulle oli siiski juba vesi peale tõmmatud.“

Kas sa lõpuks said teada, kes see oli?

„Ei saanud. Ma saatsin kõik selle halva energia talle tagasi. Ma ei tea, mis temast tänaseks saanud on.“