Tallinna linnahalli tulevik on taas päevakorda kerkinud, kuid maja säilitamise kõrval on teine küsimus, mis saab hoones asuvas Enn Põldroosi loodud gobelääneesriidest “Inimeste elu”.
Muinsuskaitseameti kunstipärandi nõunik Jüri-Martin Lepp ütles ERR-ile, et Enn Põldroosi piltvaipeesriie on linnahalli süda.
“Teos on unikaalne nii enda mõõtmetelt kui ka materjalilt. Teose mõõdud on 48×10 meetrit, mis teeb sellest vaieldamatult suurima tekstiilikunsti näitel Eestis. Seega on piltvaip ühtlasi väga oluline ajalooline tunnismärk nii meie tekstiilikunsti, kujutava kunsti kui ka interjöörikujunduse ajaloos,” lisas Lepp.
Konserveerimis- ja digiteerimiskeskuse Kanut konserveerimisvaldkonna juht Janika Turu rääkis, et gobelääni pärast on nii konserveerimiskeskus kui muinsuskamet alates 2019. aastast muret tundnud. Toona selgus, et sealsed hoiutingimused on kehvapoolsed ning muutuvad aasta-aastalt halvemaks.
“Oleme otsinud erinevaid võimalusi, inimesi, eestvedajaid, raha. Esiteks, et seda ka teaduslikult uurida. Kuna see gobelään on Eesti kõige suurem tekstiil, ka autor on meie silmapaistev kunstnik Enn Põldroos, siis see väärib nii tekstiili konserveerimise seisukohast kui ka kunstiajaloolisest seisukohast teaduslikumat uurimist ja hoolikat lähenemist,” sõnas Turu.
Enne restaureerimise algust on tarvis palju eeltööd teha.
“Kõik pakendamis- ja demonteerimissüsteemid, tööde lubade taotlused, kokkulepped edasiseks hoiustamiseks – selliseid eeltöid on seal väga palju, päris kohapeale jõuame arvatavasti juuni alguseks,” lisas Turu.
2019. aastal valminud ekspertiisi kohaselt on linnahallis gobelääni pikaajaliseks säilitamiseks ebasobivad tingimused. Paksude seinte tõttu ei ole hoones õnneks järske sisekliima muutusi, kuid sooja on seal 10-12 kraadi.
“Ka niiskus on seal ruumis hästi kõrge, hallitus võib iga hetk kasvama hakata, kuna seal on hästi palju tolmu vaiba peale aja jooksul ladestunud, seda pole kunagi varem puhastatud,” kirjeldas Turu.
Niiskuse ja oma raskuse tõttu on gobelään vajunud allapoole ja õmblustest lõdvenenud, tekkinud on venimised. Lisaks on mõned mehaanilised kahjustused, kus lõngad on katkenud. Ka linnahalli tingimused halvenevad aja jooksul ja seetõttu tuleb konservaatori sõnul kiiresti tegutseda ja vaip parematesse tingimustesse viia.
“Kõige suurem probleem on ikkagi hallitusoht ja suur tolm, mis on tema peale ladestunud. Saame seal hästi teadlikult proovida erinevaid puhastusmeetodeid, mis on meile ka konserveerimise teadusliku lähenemise võimalus. Saame proovida erinevaid desinfitseerimismeetodeid ja monitoorida edaspidi vaipa, et kuidas desinfitseerimine on sellele mõjunud,” rääkis Turu.
Gobelääni ei ole praeguseks aastaid eksponeeritud, sest mehhanism, millega lavale eesriiet ette tõmmatakse, on katki. Küll aga saab selle teisaldamise ajaks manuaalselt ette tõmmata, puhastada ja kuivatada. Oluline etapp on Turu sõnul ka digiteerimine, mis võimaldab gobelääni digitaalselt eksponeerida.
Ehkki varem on kõlanud arvamusi, et nii suure vaiba väljapanekuks ei olegi peale linnahalli ühtki sobivat kohta, kinnitas konserveerimisjuht, et võimalusi siiski leidub. Näiteks on Tallinna linnamuuseum valmis seda oma tulevases avahoidlas eksponeerima, kuid suuri saale on veelgi. Kõige õigem koht gobeläänile on Turu hinnangul siiski Tallinna linnahall.
“Meie pooldame linnahalli renoveerimise plaani või võimaliku mingis mahus säilitamise plaani, siis saaks sinna ka lavaeesriide. Saaks seda taaseksponeerida seal, kus on tema kodu,” nentis Turu.
Kultuuriministeerium plaanib renoveerimist rahastada
Raha renoveerimiseks peaks tulema nii kultuuriministeerumilt kui ka Tallinna linnavalitsuselt, kes gobelääni kordategemise oma teisipäeval vastu võetud tegevusprogrammi pani.
Kultuuriministeerium on gobelääni teadusliku uurimise ja sellega seonduva restaureerimise projekti ette valmistanud juba möödunud aastast.
Ka on kultuuriministeerium läbirääkimisi eest vedanud ja valmis töid toetama 57 000 euroga. Toetus jõuab ministeeriumi kinnitusel vabaõhumuuseumi Kanutini nii pea, kui Tallinna linnaga seotud korralduslikud küsimused on selgunud.
“Linnahalli hoone seisukorra tõttu on villane tekstiil väga halvas seisus ning on ajakriitiline esimesel võimalusel teadusuuringutega alustada gobelääni seisukorra fikseerimiseks ja selle järel restaureerimistööde teaduspõhiseks kavandamiseks ja elluviimiseks. Projekti on kaasatud nii Eesti kui ka välisriigi eksperte,” ütles kultuuriministeeriumi teadusnõunik Viivian Jõemets.
Tallinna abilinnapea Monika Haukanõmme kinnitusel mõistab linngi teose erakordset tähendust ja neil on selge plaan, kuidas aarde edasist kahjustumist vältida.
“Linnahalli suursugune eesriie on Eesti kultuuripärandi haruldane osa – tegu on ju ühe maailma suurima gobeläänvaibaga,” sõnas Haukanõmm.
Tallinna linnamuuseum on tema sõnul nõuetekohase hoidla juba ette valmistanud ja seal on arvestatud gobelääni säilitamiseks vajalike eritingimustega.
Linna nägemuses leiab gobelään pärast põhjalikku taastamist koha uues Tallinna avatud kogude hoones, et tuua haruldane teos vähemalt osaliselt taas inimeste ette.
“Soovime, et see pärand säiliks tulevastele põlvedele parimas võimalikus keskkonnas, ning just selleks panustabki Tallinn rahaliselt nii vaiba säilimisse kui ka selle ajaloo populariseerimisse,” lisas Haukanõmm.
Teosest luuakse digitaalne koopia
Janika Turu ütles, et tekstiilikonserveerimise vaates kestab gobelääni uurimine pikka aega ning üks kunstiakadeemia tudeng plaanib sellel teemal oma magistritöö teha.
“Me saame uurida kõiki villakiudusid, kuidas seda on kootud, mismoodi on lõngad värvitud omal ajal, kuidas ARS-i kombinaadi naisterahvad seda kudusid, kõik see arhiiviuuring ja ajalooline taust, pluss ka see, kuidas nii suuri objekte konserveerida, kas selline päästekonserveerimine ongi ainus lahendus, kas näiteks märgtöötlused on välistatud nii suurte objektide puhul ja ja nii edasi,” loetles Turu eesootavat tööd.
Turu nimetas seda Eesti tekstiilikonserveerimise valdkonnale ainulaadseks võimaluseks kohapeal niisugust kogemust saada.
Linnahalli lava on suur ja kümne meetri kõrgune gobelään koosneb 14 paanist. Need saab Turu sõnul omavahel lahti harutada ning paanide kaupa kohapeal lava peal digiteerida ja puhastada, parandada, nummerdada ja kuivatada. Seejärel paanid pakendatakse.
“Digiteerimine on praegu natuke eksperimentaalne, meil on plaan A ja plaan B. Digiteerime nii palju kui võimalik kohapeal, aga selleks et koostada digikoopia, on vaja väga kontrollitud valgustingimusi. Selleks digiteerime siin 54 võttest koosnevana, mis pärast digitaalselt kokku õmmeldakse. Teema suure digitaalse rekonstruktsiooni digitaalsest vaibast,” rääkis Turu.
Siis viiakse vaip linnamuuseumi hoidlasse, kus seda säilitatakse ja jälgitakse ning seejärel saab Turu sõnul edasi mõelda, kuidas ja kus gobelääni eksponeerida.
Projekti rahastab kultuuriministeerium ja selle viib ellu Eesti Vabaõhumuuseumi Konserveerimis- ja Digiteerimiskeskus Kanut koostöös Tallinna linnamuuseumi, Archaeovison OÜ ja Eesti Rahva Muuseumiga.