Krahvinna tütar läheb ballile ja ema ütleb talle õpetuseks kaasa:

“Võib juhtuda, et keegi noormees sulle seal väga meeldima hakkab. Tantsite ja lähete jalutama ja… Aga ma tahan sulle öelda, et kui te peaks kuhugi pikali heitma ja tema sinu peale ronib, siis ma suren ära!!! Pea seda meeles!”

Tütar tuleb ballilt vastu hommikut tagasi, näol kumendamas sisemine valgus.

“Kuidas läks, mu tütar?” küsib ema ärevalt.

“Kõik oligi nii, nagu sa rääkisid, ema. Sain ühe kena husaariga tuttavaks, rääkisime ja tantsisime ja jalutasime. Mul hakkas kõrvus kohisema ja süda tahtis rinnust välja hüpata… Aga siis ma mõtlesin sinu peale ja kuna tema ema on väga vana, siis ma mõtlesin, et las sureb parem tema ema… Ja ma olin ise peal…”