Praegu on Eestis ebakindel majanduskliima, mis ilmselt muutub veel järjest ebakindlamaks nii geopoliitilistel kui ka muudel põhjustel. Kas see seab uusi eesmärke, uusi rolle ka kultuurkapitalile?
Alustaksin hoopis natuke kaugemalt, märtsi alguses toimus tore majanduskonverents “Tuulelohe lend”. Seal oli koos Eesti majanduseliit ja räägiti oma muljetest, mis olukorras ollakse ja kas on ebakindlus või ei ole. Tegelikult tuli sealt väga ilusti välja, et kuigi geopoliitiline ja muu ebakindlus eksisteerivad, siis reaalmajanduses tuleb ettevõtetel ikkagi kogu aeg tegutseda. Tuleb teha, mitte mõelda sellele ebakindlusele. Tegelikult oldi ülimalt positiivsed; saalis korraldati küsitlusi, kus 71 protsenti inimestest vastas, et ebakindlus ei ole see, mis Eesti tänast majanduspilti ja ettevõtluskeskkonda mõjutab. Hoopis oma ettevõtlikkus on palju olulisem. See oli lihtsalt taustaks.
Okei, aga kultuuriinimestel ikka natukene ebakindlust on. Ma olen nii kuulnud.
Jah, aga kui sellest avalikult räägitakse, siis loomulikult tekitab see emotsionaalset ebakindlust kõigis meis. Kui me aga võtame kultuurkapitali ja vaatame puhtalt seda, kuidas meie asutus on suutnud toetada neid, kes on kultuurielus aktiivsed ning otsivad oma ideede teoks tegemiseks rahalist ressurssi, siis kultuurkapitali toetus ja võimalused toetusi maksta ei ole viimastel aastatel vähenenud. Vastupidi, need on pigem suurenenud.
Saan aru, et tahtmised on suured ja kasvavad tihti kiiremini kui võimalused, aga pikas plaanis on kultuurkapitali suutlikkus erinevaid kultuuriprojekte rahastada olnud selgelt positiivne trend.
Veelgi enam, kultuurkapital on viimastel aastatel hakanud maksma loometöötasusid. Minu hinnangul on see väga oluline uus toetuseliik vabakutselistele, kellel puudus varem tihtipeale isegi elementaarne võimalus saada tasuta arstiabi. See loometöötasu loob lühikeseks perioodiks selle võimaluse ja on selgelt positiivne märk. Hea küll, neid vabakutselisi pole väga palju. Põhiliselt puudutab see kujutavaid kunstnikke, aga aitab palju ka näiteks filmi valdkonnas režissööre, kui tekib kahe projekti vahel paus või tõlkijaid, kes tõlgivad korraga mitmeid keerukaid ja mahukaid teoseid, ja kõrvaltöö aeglustaks tõlketöö protsessi oluliselt. Kujutava ja rakenduskunsti sihtkapital maksab loometöötasusid teistest sihtkapitalidest kordi enam – üldjuhul on teiste valdkondade inimestel tavaliselt veel kuskil mõni töö ja sotsiaalsed tagatised olemas, aga isegi kui me suudame sada inimest aastas teatud perioodiks tasuta arsti juurde viia, on see suur asi. See on üks väike näide, mis peaks valdkonda positiivsust ja kindlustunnet andma.
Märke on veelgi: näiteks viimaste aastate jooksul on kultuuriministeerium olnud sunnitud kärpima, mis on praeguses majandusolukorras, kus peame kaitsesuunalisi vahendeid kasvatama, täiesti loogiline. See aga tähendas ohtu, et keegi jääb täiesti rahastuseta. Kultuurkapitalil oli tänu vahendite kasvule võimalus võtta kõikide meie suurte festivalide rahastus enda kanda. See sündis tänu sellele, et hasartmängumaks oli järsult kasvanud ja kuna kultuuriehitistele minev raha kasvas kordades kiiremini kui sihtkapitalide vahendid kultuuriprojektide toetuseks, siis me võtsime n-ö betoonist raha ära ja panime selle kultuuriprojektide peale. See on reaalne raha, mis jõuab inimeste kätte, ning ka see on positiivne märk, mis näitab, et kõik ei lähe halvemaks – mõni asi läheb ka paremaks.
Kuidas kultuurkapital näeb ennast: kas olete pigem päästerõngas või arengumootor?
Päästerõngas kindlasti mitte. Need festivalid said ka varem osaliselt kultuurkapitalilt raha, me lihtsalt võtsime nüüd kogu rahastuse 100-protsendiliselt enda peale. Nad oleksid nagunii meie ukse taha tulnud ja ilma selge väljaütlemiseta oleks ebakindlus festivalide tuleviku suhtes olnud suurem.
Mis festivalidest need on?
Neid on palju: kõik Eesti suured festivalid, nagu Tallinn Music Week, Eesti Muusika Päevad, Pärnu Muusikafestival, erinevad orelifestivalid ning filmi-, kunsti- ja teatrifestivalid üle Eesti. Kokku on neid üle viiekümne nimetuse. Varem olid nad osalisel kultuurkapitali rahastusel, nüüd aga täielikult meie kanda.
Aga kultuurkapitali roll on ennekõike toetada loovust ja üksikisikut – seda autorit ja interpreeti. Meil on kaheksa sihtkapitali, kes toimetavad autonoomselt ja otsustavad oma prioriteedid kaheks aastaks ise, kuid üldistatult peab fookus olema loovisikul, toetada loovust. Nii nagu asutus 101 aastat tagasi loodi, nii peab see ka jätkuma, sest loovuse pealt tekib kultuur, mitte vastupidi. Kui me selle ära unustame, on halvasti. Kuid ma ei arva hetkekski, et seda on unustatud. Sihtkapitalid on läbi aegade pidanud silmas, et toetus jõuaks konkreetse kunstnikuni, autorini, interpreedini. Isegi kui toetame institutsioone, nagu muuseume, teatreid või filmiprojekte, siis on sihtkapitalile oluline, et asutuse kaudu jõuaks raha loova inimeseni.
See on ainuõige, sest fookuses peab olema loov isik ja loovus.
Kui nüüd veel natuke rahast rääkida, siis raha osas toimus eelmise aasta lõpus ka selline huvitav vangerdus, et seadusemuudatusega vähendati kaughasartmängumaksu. Kuidas te sellesse suhtute? Kas usute, et see muudatus toob kulkale kokkuvõttes veel rohkem raha?
Olen seda korduvalt ajakirjandusele öelnud: see on õnnemäng. Mina ei tea tulemust, see on praegu prognoosimatu. Ühelt poolt ütleb loogika, et soodsam maksukeskkond ja lihtsamad reeglid võiksid muuta Eesti atraktiivseks kohaks kaughasartmängufirmade registreerimiseks. Teisalt aga ei suhtu riigid, kus mängijad asuvad, nad on üle maailma laiali, sellesse ükskõikselt. Kuulen Põhjamaade, Briti ja Iiri kolleegidelt, et nad on üsna pahased ja rakendavad vastumeetmeid, et nende hasartmängurite raha ei tuleks Eestisse. Jutt Euroopa kaupade ja teenuste vabast liikumisest on ilus, aga praktikas see alati ei realiseeru. Mis lõpuks juhtub, ei saa täna veel öelda.
Kui jätta kõrvale küsimus, kas raha tuleb juurde, siis Tanel Teini ja teiste toetajate suur idee on iseenesest õilis: kultuurile ja spordile tuleb vahendeid lisaks. Selle suure idee vastu ei ole mõistlik sõdida. Kuid mul on isiklik kahtlus seoses kahe eesmärgiga: leida vahendeid spordiobjektidele ja motiveerida erakapitali rohkem annetama. Kui spordiehitiste loogika on lihtne ja selge – tuleb raha ja ehitame –, siis erakapitali kaasamise lahendus ei ole mulle lõpuni arusaadav. Kuidas meelitab üks rahakott kultuurkapitalis erakapitali rohkem annetama kultuurile ja spordile? See, et korraldaja saab annetuse puhul kultuurkapitalilt poole summast juurde, motiveerib küll korraldajat toetajaid otsima ja leidma, kuid ma pole ärisektorilt saanud kinnitust, et nad selle tõttu rohkem annetama hakkaksid.
Eestis toetatakse kultuuri tavaliselt sponsorluse korras – antakse raha või soodustusega teenust, aga vastu soovitakse reklaami või turunduslikku väljundit, näiteks logo plakatil või mütsil. See on ettevõtte ärikulu ja reklaamikulu, mitte annetus. Annetus on aga midagi, mille eest ei saa midagi vastu – annetuse eest ei saa nõuda logo mütsi peale. See võib minu meelest hakata eraraha kaasamist hoopis pärssima. Reeglid tuleb väga selgelt läbi mõelda ja see on mõneti kultuurkapitali vastutus need reeglid sõnastada. Siin oleme dilemma ees. Lisaks peab avaliku raha kasutust kontrollima. Kultuurkapitalil on keeruline ülesanne hakata kontrollima kahe lepingu vahelisi seoseid, kus üks on annetus ja teine reklaamiteenus. See on lahendatav, aga oluline on, et kultuurisektorisse tuleks raha juurde. Kui see õnneks läheb, aga seda veel ei tea.
Aga selles seadusemuudatuses oli ka selline viga, et netikasiinode omanikud ei pidanud nüüd paar kuud üldse oma netokäibelt maksu maksma. Viga parandati ja ettevõtetele anti ka võimalus teha kulkale või rahandusministeeriumile n-ö annetusi, kuid mitte kõik neist seda ei teinud. Kas kulka saab selle kaotatud raha valitsuselt tagasi?
Mina ei kahtle. Olen üsna kindel, et saame. Deklaratsioonide järgi, mida hasartmängukorraldajad pidid ikkagi esitama, selgus, et vahe tehtud annetuste ja maksmata jäänud maksu vahel jäi kuskile 30 protsendi juurde. Ikkagi terve rida hasartmängukorraldajaid käitus korrektselt ja tegi annetused ära. Küllap see kordub veebruari eest uuesti. Peaminister Kristen Michal on korduvalt eri kõnepultidest lubanud tekkiva vahe kompenseerida, ja küll see kompenseeritakse. Mul ei ole põhjust arvata, et see lubadus unustatakse; see on kultuuri jaoks liiga oluline raha ja ma ei ole riigi suhtes nii ebausklik.
Aga kas teie käest on keegi – kas rahandusministeerium või riigikogu liikmed – vabandust ka palunud selle vea pärast?
Mina ei võta seda seadusloome apsu nii traagiliselt, kuigi sellest tehti suur poliitiline number. Selliseid asju on varemgi juhtunud, aga neid pole nii suureks räägitud. Vabandus mind ei huvita; mind huvitab see, et augustikuu jaotuseks oleksid need rahad kompenseeritud. See on tähtis. Seni katame vajadused reservidest, meil likviidsusprobleemi ei ole.
Sellest aastast toetab kulka sporti ja kultuuri senisest võrdsemalt ehk spordi rahakott läks paksemaks. Mis muudatusi täpsemalt see samm kaasa toob?
Jah, nii see on. See muudatus tehti, sest varem said seitse sihtkapitali raha nii hasartmängumaksust kui ka alkoholi- ja tubakaaktsiisidest, kuid spordi sihtkapital loodi hiljem ja tema laekumine tuli ainult tubaka- ning alkoholiaktsiisist. Kuna need aktsiisid on aastaid paigal seisnud või eelmisel aasta miinuskasvuga, siis spordi eelarve külmus kinni aastateks, samal ajal kui teiste sihtkapitalide oma tänu hasartmängumaksule kasvas. Ühe sihtkapitali erinev rahastamine tundus arusaamatu ja muudatus oli vajalik võrdse kasvu tagamiseks. Kultuur ei saa vähem. Vähem saaks ta siis, kui kogulaekumine väheneks. Võtsime eelmise aasta baasiks ja jagasime vahendid nii, et keegi ei kaotanud – sport ei saanud järsult hiigelsummasid juurde ja teiste kasv võib-olla üheks aastaks pisut pidurdub, aga keegi ei jäänud vähemaga.
Räägime natuke kultuuriehitistest. Kas te saate öelda, et investeeringud betooni ei söö ära loometoetusi, nagu mõnikord kardetakse?
Neid asju tahetakse kuidagi alati kokku liita. Need on tegelikult eraldi rahakotid ja neid ei saa lihtsalt kokku liita. Betooni rahakott loodi hiljem juurde ja mina olin üks selle idee autoritest. Ehitiste rahastamisviis on seaduses täiesti eraldi punkti all.
Aasta tagasi me siiski timmisime proportsioone ümber ja tõstsime seadust muutes ehitiste fondist raha kultuuriprojektide peale, sest betooni rahakott oli hakanud liiga kiiresti kasvama tänu hasartmängumaksu laekumisele.
Kuid me ei saa kogu ehitiste raha pehmele poolele tõsta. Loomulikult saaks seadusandja seda ka teha, kui nii otsustatakse. Kuid tihti unustame ära selle, et Eestis saab õues puu all kultuuri teha vaid kaks kuud aastas, kümme kuud tuleb tegutseda ruumides – seda infrastruktuuri on vaja. See betoon on ju kultuuriinimeste endi tellimus: Estonia teater tahab maja, muuseumid tahavad pindu, filmirahvas paviljoni. Mitte kultuurkapital või riigiametnikud. Ja seda tuleb öelda, et kõik kultuurkapitali rahaga ehitatud objektid on kultuurielu elavdanud, ükski pole seisma jäänud peale valmimist.
Loodame siis, et ERR-i uus telemaja saab ka peale valmimist riigilt programmi jaoks senisest rohkem raha juurde.
Isegi kui ei saa, siis tootmine läheb odavamaks.
Te mainisite Estonia juurdeehitust ja filmilinnakut, aga mis pilguga vaatate teistele n-ö tähtsatele kultuuriobjektidele, millest kõik sugugi ei kerki? Narva Kreenholmis pole midagi tehtud.
Filmilinnak kindlasti kerkib. Kreenholmi äriplaan aga tehti teisel ajal ja teistes tingimustes. Seda esiteks. Ja teiseks ma ütlen otse: Eesti kultuurirahaga Rootsi pensionifondi investeeringut päästa ei ole esmatähtis, palju teisi asju on vaja teha.
Kreenholm seal rahasaajate nimekirjas siiski on ja püsib. Kas on võimalik hangunud projekte nimekirjast ka kustutada?
See otsus on poliitikute teha. Kreenholmi puhul on oluline märkida ka seda, et isegi kui see kompleks valmis ehitataks, siis Narva linnal puudub täna kate selle keskkonna töös hoidmiseks ja kütmiseks ja valgustamiseks. Vaja on kohaliku omavalitsuse toetust, muidu see asi püsti ei püsi. Narval seda võimekust praegu pole. Siiani pole tulnud vähemalt ühtegi signaali. Ühel kohtumisel, kuhu oli kokku kutsutud palju kultuurisektori esindajaid, ja kus uuriti huvi pindade rentimise vastu, tuli sel õhtul tellimus vaid 30 ruutmeetrile. Sadade ruutmeetrite valmis ehitamine sellistes oludes ei ole praegu mõistlik. Ma ei taha arvustada narvakaid ega seda otsust, mis tehti teistes oludes, kus loodeti turismile ja millele iganes. Reaalsus on täna seda projekti ei soosi, nii et pole mõtet hakata sinna investeerima.
Kas varjusurmas objektide raha istub teil lihtsalt kontol või saate sellega midagi teha ka?
Ei, see ei seisa niisama. See raha on meil teiste majade jaoks ringluses.
Aga rääkides loomeinimestest, kes teilt raha saavad – mõnikord kostab hääli, et ekspertkomisjonid on kallutatud ja toetusi saavad ühed ja samad inimesed. Kas see kriitika jõuab teieni?
Jõuab küll. Aga mida teha? Väikeses riigis tunnevad kõik kõiki, aga me ei saa ju tuua eksperte põllumajandusest kultuuri hindama. Me peame ikkagi samast sektorist need eksperdid leidma. Seda esiteks. Aga teiseks vahetub koosseis iga kahe aasta tagant. Kui me arvame, et seal on hirmsasti korruptiivsust, eks siis võtke naljaga pooleks seda nii, et kahe aasta jooksul saavad ühe seltskonna sõbrad ja järgmise kahe aasta jooksul teise seltskonna sõbrad.
Vaatame otsa statistikale. Me sõlmime aastas kuskil 11 000 – 12 000 lepingut, see on suur arv toetuse saajaid. Kuigi head tegijad saavad toetust korduvalt, tuleb uusi inimesi väga palju juurde. Võin kinnitada, et korruptsiooni ei ole. Kallutatust võib olla, see on paratamatu. Igal sihtkapitali koosseisul kujunevad välja omad eelistused, omad prioriteedid. Aga siis tuleb kahe aasta pärast uus koosseis ja neil on juba sootuks teised eelistused.
Siiski juhtub, et mõni, kes toetust ei saa, läheb kohtusse. Arte Film sai oma kaebusele esimese astme kohtus õiguse, aga teie polnud otsusega nõus ja läksite apellatsiooniga edasi ringkonnakohtusse. Mis on teie apellatsiooni sisu – mis väidetega vastu vaidlete ?
Sisu on see, et kultuurkapitali seaduse järgi ei saa sihtkapitali otsust vaidlustada. See on must-valgelt kirjas. See on ka haldusmenetluse seadusega kooskõlas. Nii lihtne konstruktsioon, aga eks nüüd selgus, kas see peab või mitte. Esimeses astmes kohtunik sellele väga tähelepanu ei pööranud.
Lisaks püüame veel kord veenda kohtunikke, et kultuuris hakata projekte hindama ja neid pingeritta panema, mida esimene kohtuaste soovitas, ei ole mõistlik. Kuidas see meid targemaks teeb? See tekitaks vaid asjatut pinget ja solvumist – miks peame tekitama olukorra, kus keegi saab teada, et ta sai 20 punkti kellegi 65 vastu? Need on asjatud pinged ja kellele seda vaja on.
Millal ringkonnakohtust otsus võiks tulla?
Sinna läheb aega. Võibolla sügisel.
Aga siiski – kas tagasiside toetusest ilmajäänud loomeinimestele ei võiks olla põhjalikum kui lihtsalt “oli palju soovijaid ja teie projekt ei osutunud valituks”?
Me oleme ju näinud, et iga tagasiside on ka vaidlustatav. Kuidas me tõestame, et ühel projektil on suurem rahvusvaheline väljund kui teisel projektil, mis sai raha? Võib-olla alles siis, kui mõlemad oleks realiseerunud, aga meil pole kõigile raha anda. See tekitaks lõputuid vaidlusi selle üle, kelle projekt on potentsiaalselt parem.
Keeruline olukord igal juhul. Kuidas on lood loometöötasudega? Kas kunstnikul on võimalik valida loometoetuse ja loometöötasu vahel?
Loometöötoetust kui sellist enam ei ole, on ainult loometöötasu. Töö on töö ja selle eest tuleb maksta maksud. Nii lihtne see loogika ongi. Kui inimene tahab ennast arendada, on võimalik alati stipendiumit küsida. Ma ei mõista nurinat, et maksud võetakse summast maha; see on suur edasiminek, et loovisikud saavad sotsiaalsed tagatised ja arstiabi kasvõi mingiks perioodiks.
Kas see on osa kultuurkapitali agendast teha midagi ära vabakutseliste kunstnike sotsiaalsete tagatiste heaks?
Absoluutselt. Aga see ei ole meie enda väljamõeldis, see on selgelt sektori tellimus olnud.
Kui palju te üldse loomeinimesi kuulate, näiteks nendega kokku saate?
Sihtkapitalid kohtuvad valdkonna esindajatega ja kuulavad nende muresid. Infovahetus ju käib. Ühe või teise loomevaldkonna eksperdid esindavad oma eriala ja teavad, mis valdkonnas toimub. Nad on aktiivsed loomeinimesed.
Kulka toetuste puhul on tasakaal suurlinnade kasuks. Kas kultuurirahadega saaks ka kuidagi Eestis ääremaastumist pidurdada?
Meil on 15 maakondlikku ekspertgruppi. Nendele mõeldud rahastus on küll palju väiksem, kui on sihtkapitalide käsutuses, aga see mõte on niimoodi, et sihtkapitalid rahastavad ennekõike professionaalset loomingut ja maakonnad isetegevuslikku kultuuri. See on õnnestunud jaotus. Alati võib mõelda, et isetegevuslikule kultuurile peaks rohkem andma, aga see on maailmavaateline küsimus. Isetegevuse mõte ongi ju see, et pannakse oma vahendid mängu. Kas laulupidu sündis nii, et riik andis raha ja siis sündis laulupidu? Ilmselt mitte. Rahastada tuleb ikkagi ennekõike professionaale. Professionaalid on oma eriala aastaid õppinud ja nad peavad saama oma töö eest sissetulekut, nii nagu ajakirjanik või ametnik.
Mainisite ajakirjandust. Kas ka ajakirjandusel peaks olema oma sihtkapital, et toetada ajakirjanikke, kes tahavad iseseisvalt põhjalikumaid projekte ette võtta?
Ma ei ole selle vastu, ma arvan, et ajakirjandus on samuti loomevaldkond. Kuid siin on küsimusepüstitus vale, seda ei saa teha nii, et kultuurkapital või minister otsustab. See tellimus peab tulema valdkonna seest, ja täna sellist ühist arusaama ka avalikkuses ei ole. Disainiga on sama lugu.
Kas kultuurkapitali seadus vajaks selgemaks kirjutamist? Mis on üks asi, mis peaks seal olema selgemini välja öeldud?
Seadus on terminoloogiliselt kohati ebatäpne, siseauditid on sellele viidanud, aga saame ka ilma muutmata hakkama. Me oleme varem ka mitmeid muudatusi teinud ja need on läinud väga libedalt. Selgelt on kaasa tulnud minister ja on olnud toetus kultuurikomisjonilt ja ka erakondadeüleselt.
Kindlasti pole mõtet minna kultuurkapitali seadust minna muutma ajal, kui on poliitiline turbulents või oht, et hea soov ajakohastada seadust võib tuua negatiivseid tagajärgi. Aastaid või aastakümneid tagasi ei olnud kultuurkapitali maine ühiskonnas nii selge ja neid vastuhääli oli. Taheti, et avalikku raha käsutaks ainult ministeeriumid. Aga täna on kultuurkapitalil ühiskonnas väga tugev maine ja olen aru saanud, et seda aktsepteeritakse ka poliitilisel tasandil.
Kas pole ohtu, et kui viia kultuurkapitali seadus riigikokku, siis võivad poliitikud tahta sinna midagi veel ka oma agendast sisse kirjutada? Näiteks, et toetada tuleks ainult rahvusliku sisuga kunstiprojekte või muud taolist.
Ma ei usu, et poliitikud võiksid tahta lõhkuda asja, mis töötab ja millest on kultuurisektorile tohutult kasu. Meil on ikkagi valdavalt targad inimesed ja nemad ei ostaks ära poliitikute sedavõrd labaseid käike häälte nimel.
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.