Kesk-Ida kuuma päikese all on sündinud midagi, mis paneb õhukaitseradarid senisest märksa rohkem pilgutama. Kui seni oleme harjunud kuulma aeglasest, kuid visast droonist nimega Shahed, mis põriseb taevas nagu vana mootorratas, siis äsja on kohale ilmunud uus ja vihasem tegija.

Pärast seda, kui 28. veebruaril 2026 tabasid Iraani sõjalisi rajatisi ja ametnikke koordineeritud rünnakud, mis Iisraeli poolt on nimetatud operatsiooniks «Roaring Lion» ning USA poolt «Epic Fury´ks», – vastas Teheran omapoolse kättemaksulainega «Operation True Promise IV». Selle käigus näidati maailmale Iraani drooniarsenali uut liiget, kirjutab Army Recognition.

Hüpe võrrikiiruselt reaktiiviajastusse

Kui võrrelda uut tulijat seni tuntud Shahed-136 drooniga, on vahe sama suur kui võrril ja sportautol. 2021. aastal avalikustatud Shahed-136 on küll visa ja pika lennuulatusega «tööhobune», kuid selle 50-hobujõuline kolbmootor suudab arendada kiirust vaid umbes 185 km/h. See on piisavalt aeglane, et tähelepanelik õhukaitsja suudab selle isegi käsitsi alla tulistada.

Hadid-110 aga viskab mootori kolvid nurka ja võtab kasutusele kompaktse reaktiivmootori, mis ei maksa enam samuti kuigi palju.

See võimaldab droonil saavutada reisikiiruse umbes 510 km/h, mis on peaaegu kolm korda nobedam kui eelkäijal.

Start toimub raketikiirendi abil, mis lennutab masina katapuldiga taevasse, enne kui reaktiivmootor täisvõimsusel tööle hakkab.

Siin on peamised erinevused lühidalt:

Nähtamatu kuju ja uus taktika

Kuid kiirus pole ainus Hadid-110 eelis. Selle deltatiivad ja teravad, nurgelised pinnad on loodud eesmärgiga vähendada radari ristlõiget. Droon püüab nii jääda radarite jaoks peituu, ilmudes ekraanidele alles viimasel hetkel.

Kui Shahed on mõeldud kurnamistaktikaks – neid saadetakse teele parvedena, et õhukaitsel saaksid kallid raketid lihtsalt otsa, siis Hadid-110 on nii-öelda «kirurgiline instrument».

Iraani strateegia näib olevat kombineeritud rünnak: aeglased Shahedid kurnavad ja segavad õhukaitset nagu sääseparv, samal ajal kui kiired Hadid-110 droonid lipsavad hiljem kaitsest läbi, et tabada kriitilisi sihtmärke nagu juhtimiskeskused või radarijaamad, nüüd uuemal ajal ka serverikeskused.

Uus lüli sõjapidamise arengus

Hadid-110 paikneb tehnoloogiliselt kuskil tavalise odava enesetapudrooni ja kalli tiibraketi vahepeal. See on piisavalt odav, et massiliselt toota ning kasutada, kuid samas piisavalt kiire, et muuta kaasaegsed õhtutõrjesüsteemid kasutuks.

Umbes ühetunnine lennuaeg ja võime tõusta enam kui 9000 meetri kõrgusele annavad Iraanile paindlikkuse, mida neil varem selles klassis polnud. Shahedid on muidugi lennuulatuses neist uustulnukatest kaugelt üle.

Kokkuvõttes märgib Hadid-110 kasutuselevõtt uut peatükki droonisõjas, kus massile lisandub nüüd ka arvestatav kiirus. See sunnib õhukaitsesüsteeme oma algoritme ja reageerimiskiirust tõsiselt üle vaatama, sest aega eksimisteks on antud palju vähem.