Veebruarikuus oli Tallinnas asuvas Metropol galeriis avatud Sandra Jõgeva näitus “Rahva teener”, mille aluseks on tema meilivahetus Eesti Kunstnike Liidu juhtkonnaga eesmärgiga muuta kandideerimisprotsess kunstnike liidu poolt hallatavates galeriides kunstnike jaoks demokraatlikumaks, läbipaistvamaks ja kiiremaks.
Viimastel aastatel peamiselt filme teinud Jõgeva rääkis “Vikerhommikus”, et tundis eelmisel aastal soovi taas kunstnikuna üles astuda. Selleks esitas ta mai keskel Eesti Kunstnike Liidule avalduse liidu galeriides näituseaja saamiseks.
“Ma mäletan, et projekti tähtaeg oli 12. mai 2025. Täpselt samal päeval oli “Eesti lugude” esimese vooru tähtaeg. “Eesti lugudel”, kus on tegelikult rohkem institutsioone, kes seda toetavad ja ma eeldan, et ka žürii on suurem, tuli vastus kümne päevaga. Kunstnike liit ei vastanud pea kaks kuud. Kunstnikud kasutavad väga tihti selliseid siseinfo kanaleid ja kui üle kuu aja oli möödas sellest, viis nädalat, siis võtsin ühendust tuttavaga, kes on kunstnike liidu nõukogus ja siis ma sain tegeliku vastuse, et ma ei saanud näituseaega juba sama päeva õhtul teada. Ma ei olnud seal programmis. Ja siis ma hakkasin ootama, millal ametlikult vastatakse. Läks veel paar nädalat,” meenutas ta.
Lisaks ei olnud Jõgeva rahul, et kunstnike liidu president ja asepresident ei avaldanud talle, kes konkursi žüriisse kuulusid. “Mis on minu meeles natukene absurd, et kuidas ma sellist asja ei tea,” leiab ta. “Olles harjunud mõnda aega läbi oma produtsendi Kristiina Davidjantsi ja filmikompanii Maagiline Masin natukene teiste reeglite või teise suhtumisega autoritesse, hakkas mulle hakkas tunduma, et see kunstnike liidu suhtumine oma näituseaegade taotlejatesse, kellest suur osa on liidu liikmed, pole päris korrektne, pole päris aus ja läbipaistev.”
Liidu juhtidega kirjavahetust pidades tekkis Jõgeval soov sellest kontseptuaalne näitus teha.
Jõgeva sõnutsi on ta ligikaudu kümme aastat kunstimaailma ebaõigluse ja korruptsiooniga seotud teavitustööga tegelenud.
“Ma olen avaldanud väga palju artikleid sellel teemal, rääkinud intervjuudes erinevates meediumites. Mulle tundus, et see on mingisugune lootusetu võitlus, millel ei olnud absoluutselt mitte mingisugust tulemust, välja arvatud see, et võib-olla kunstiametnikud ei suhtu minusse enam väga hästi. Kunstnikud suhtuvad väga toetavalt, aga nad ei julge seda avalikult väljendada, sest kõik ütlevad, et nad kardavad, et nad jäävad sellest vähesestki ilma, sest kunstnikel on selles süsteemis ette nähtud kõige vähem ressursse. Ega erilist austust ka ei ole ma kardan,” leiab ta.
“See on päris naljakas, et kui ma kritiseerin kedagi, kes on kindlal positsioonil, kellel on kindel palk ja mitte mingisugust riski oma tegevusega, siis Eesti kunstiametlik lubab endale isiklikult solvunud olla ja siis ka väljendada oma negatiivset suhtumist, pöörata selg, jalutada ruumist välja, kui mind näeb – selliseid asju on päris palju juhtunud. Ma arvan, et kui sa oled mingil riiklikult rahastatud positsioonil, siis retooriline sina ei tohi endale sellist käitumist lubada, aga nemad ei arva nii.”
Jõgeva leiab, et kunstivaldkonnas on näituseaegade saamisel väga suureks eeliseks noorus ja tundmatus. “Sa ei pea olema isegi bioloogiliselt vanuselt noor, on väga edukalt ka muult alalt tulnud inimesi, kes ei ole võib-olla kõige nooremad, kes tegutsevad.”
Selles, kas ta ühegi konkursiga enam kunagi näituseaga saab, Jõgeva kindel ei ole.
“Ma olen ise ka mõelnud, et mul on õnnestunud teha sellist uskumatut tagasikäiku: ma olen kureerinud suure rahvusvahelise näituse Tallinna Kunstihoones 2009. aastal, olen varem palju nooremana neid aegu taotlenud ja siis ei tekkinud väga suurt küsimust, kas ma saan, aga nüüd ma saan aru, et ma ei pruugi enam üldse kunagi ühtegi ametlikku aega saada. Ma ei saa aru, kust see tulnud on, sest ma ei arva, et ma olen nii taandarenenud kunstnikuna, pigem see teatav paus ja vahepeal filmidele pühendumine on toonud mingeid teisi dimensioone, teisi koostööpartnereid, kes on võib-olla filmiala profid.”
Ka raha jagamise süsteem kunstivaldkonnas tuleks tema hinnangul üle vaadata. Tema sõnul jagatakse toetusi ebamääraselt põhjendusi andmata.
“Kui kirjanduses ja filmis – ma toon näiteid aladest, millega ma olen tegelenud – on mingisugused kategooriad – lühifilm saab nii palju, mängufilm saab nii palju, dokumentaalfilm saab nii palju, novellikogu nii palju, romaan nii palju –, siis kunstis on need piirid väga hägused ja üks näitus, näiteks kuraatorinäitus või isikunäitus võib saada teisest kuni mitukümmend korda rohkem. Seda absoluutselt ei põhjendata, vaid igaüks kuidagi intuitiivselt saab aru, et on need, kellele antakse, ja on need, kellele mitte,” lausus ta.
“Kulka on põhimõtteliselt ainus koht, kust küsida, aga sa ei saa mitte mingit tagasisidet. Null. Sa saad kas eituse või jaatuse. Loomulikult tekib inimestel väga palju, ma ei taha öelda vandenõuteeoriaid, aga midagi sinnapoole, et paljud ütlevad, et mina nagunii ei saa, ma ei küsigi, või ma ei küsi kunstnikupalka, sest ma tean, et ma ei kuulu sellesse seltskonda, kellele seda antakse,” tõi ta välja.
Era- ja munitsipaalteatritele jagatakse kultuuriministeeriumis raha punktisüsteemi järgi. Jõgeva leiab, et sellist süsteemi võiks ka kunstivaldkonnas toetuste jagamisel kasutada.
“Mina arvan, et see bürokraatia hulk, mis kaasneb praegu kulka taotlusega, on muutunud kosmiliseks. Mind väga segab, et ma tean, et teistes sihtkapitalides sellist juuksekarva lõhki ajamist ei ole. Kulka taotluse tegemine on muutunud tegevuseks, milleks inimesed valmistuvad nädalaid, kui mitte kuu aega. Vajalikud on sellised asjad nagu visuaalsed kavandid ja kui keegi kureerib näitust, kus on näiteks kunstiklassikud, siis ta peab tegema – tihti kasutatakse AI-d, mis on päris suure ökoloogilise jalajäljega – kavandeid, kuidas näiteks mingi klassiku teosed seintel on,” tõi ta näite.
“On absurdne, et sa ei saa esitada taotlust, kui sul ei ole väga palju manuseid. Iga pisikese asja peale hinnapakkumine, kui on transport, siis kilometraaž, bensiinikulu, täpsed marsruudid. Teistes sihtkapitalides, ma paraku tean, ei ole sellist asja, aga kunstis on see läinud ikka väga hulluks. Ma olengi mõelnud, et huvitav, et kunstis, mis peaks olema kõige vabam ja ilma konkreetsete reegliteta ala, on kõige rohkem bürokraatiat. See on sellele taotlejale, kes on tihti vabakutseline üksik kunstnik või kuraator, tegelikult päris alandav: miks ma pean tõestama, et ma ei ole ühtegi kilomeetrit sõitnud vales suunas või kuidagi valesti,” leiab ta.