Üleeile sõitsin peolt taksoga koju.

Purjus peaga tekkis mul hiilgav mõte: äkki kaoks taksost ilma maksmata?

Kuuekordne maja, torman trepikotta, ja kust see taksist mind sealt ikka oskab otsida?! Mõeldud-tehtud!

Kargasin hirmsa hooga autost välja ja lõin hakatuseks pea vastu ust veriseks.

Siis komistasin kõnnitee äärekivil ja lendasin maoli pingile.

Püsti tõustes rebisin naela otsas püksid puruks.

Seejärel lõin sisse oma kakskümmend vale numbrit, enne kui fonoluku kood meelde tuli.

Ja kogu selle aja vahtis taksojuht mind juhmistunud pilguga, üritamatagi mind peatada.

“Ta on šokis!” mõtlesin mina.

Aga kõik osutus palju lihtsamaks – alles turvaliselt trepikotta jõudes tuli mulle meelde, et maksin juhile juba taksosse istudes…