Kangelase rännakut saavad külastajad kogeda kõikide meeltega peale nägemise. Silmaklapid ees ja juhendajad ning näitlejad kõrval, on külastajatel võimalik etenduse ajal ka saalis liikuda ja tantsida, kuid kes soovib, võib ka istuda. Kangelaste ette tulevaid takistusi asub ületama aga iga publiku liige, olles nii ka ise kangelane.

“Meie võtsime aluseks Joseph Campbelli “Tuhandenäolise kangelase”, mis on uurimus üldse lugudest, kuidas on sarnased omavahel “Punamütsike”, “Tõde ja õigus”, kõik lood, et neil on algus-keskpaik-lõpp, need on jagatud peatükkideks ja publikuliikmed viiakse sellele samale teekonnale. Iga publikuliige läbib need samad peatükid, aga see rännak, mida publik läbib, on kõigil erinev,” ütles lavastaja Andreas Aadel.

Jutustada lugu, mida publik ei näe, on huvitav kogemus ka näitlejatele.

“Publik on automaatselt väga haavatavas positsioonis, kui tal ei ole nägemismeelt. On tulnud hästi palju leiutada, otsida uusi vahendeid, saada aru, kuidas töötab publiku vastuvõtuvõime, kui ta ei näe, see on olnud väga huvitav teekond meie jaoks,” ütles näitleja Elise Metsanurk.

Sellist formaati, kus publik kasutab nägemismeele asemel teisi tajusid, kasutas lavastaja esimest korda juba paari aasta eest. “Tuhandenäolises kangelases” uurib ta sellist vormilahendust edasi.

“Selles meie maailmas, kus me elame, tekib aina rohkem visuaalset infot juurde, visuaalse info üleküllus, ja kui nüüd võtta silmanägemine ära, siis see tuletab meelde, kui palju infot me saame tegelikult ka teiste meeltega,” ütles Aadel.